Arst ja haigla

Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Venemaa president Vladimir Putin otsustavad naljaviluks oma sekretäre vahetada. Mõeldud-tehtud.
Mõne aja pärast saadab Ilvese sekretär Ilvesele Kremlist meili:
„Kallis Toomas, see Putin sunnib mind iga päev järjest pikemat seelikut kandma, nii et varsti pole mu ilusaid jalgu enam üldse näha. Igavesti sinu, suudlen, armastan...“
Putini sekretär saadab Putinil…

Omaksed küsivad arstilt:
„Doktor, mis haigel viga on? Kas mania grandiosa?“
„Vastupidi,“ vastab arst. „Aeg-ajalt tundub härra Ilvesele, et president ei ole mitte tema, vaid Evelin!“

Peaminister Andrus Ansip kutsub arsti ja kaebab, et kõht on kogu aeg kinni – mitte midagi ei taha välja tulla. Arst vaatab Ansipi läbi ja vangutab pead:
„Kohe ei teagi, mida teile öelda, härra peaminister... Kuidas ma seda nüüd... Noh, olgu, ütlen lihtsalt – nii palju on lakutud, et sülg on augu ära ummistanud!“

Pärast valimisi istub peaminister Andrus Ansip oma kabinetis, vaatab oma seinal rippuvat portreed ja pomiseb:
„Jaa, tundub, et meid võetakse varsti maha…“
„Ei, kulla Andrus,“ vastab talle portree. „Mind võetakse maha, aga sind riputatakse üles!“

Politseikroonikast:
„Täna hommikul kriimustas Zaporožets Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurgal kergelt Mercedest. Zporožetsi juht suri saadud haavadesse teel haiglasse.“

?Psühhiaatrite konverentsil räägib üks esinejaist:
„Praegusel ajal on Napoleonid vaimuhaiglatest peaaegu kadunud.“
„Jah,“ nõustub üks kolleeg, „need tänapäeva idioodid ju ei teagi, kes see niisugune oli!“

Vana psühhiaater noorele kolleegile:
„Vaimselt terveid inimesi pole olemas. On neid, keda pole kontrollitud.“

Psühhiaatri kabineti ukse taga vestlevad kaks patsienti:
„Kas te tulite vastuvõtule või lähete juba ära?“
„Kui ma seda teaksin, siis ma ei istuks siin ega ootaks arsti vastuvõttu.“

Psühhiaatri kabinetti siseneb hästiriietatud mees, kelle pintsakut katavad jahu- ja munaplekid, kõrvade küljes ripuvad niitnuudlid ja peas on kastrul. Psühhiaater silmitseb teda tähelepanelikult ja küsib:
„Nii, ja mis meile siis muret teeb?“
„Praegusel hetkel teeb mulle kõige rohkem muret minu naise hingeseisund,“ vastab mees viisakalt.

Psühhiaater istub tühjas kabinetis ja räägib:
„No nii, rääkige mulle, mis ajast teil need nägemused tekkisid?“

Mees kaebab psühhiaatrile:
"Doktor, mul on tunne, nagu oleks minu sees kaks isiksust. "Üks ütleb: "Joo!", aga teine "Ära joo!"."
"Selge," vastab psühhiaater. "Püüdke teha nii, et nad üksteist kostitaksid…"

Naine psühhiaatrile:
„Mulle tundub, et mu mees petab mind. Igal esmaspäeva õhtul läheb ta kuhugi ning on tagasi tulles lõbus ja rahulolev. Aga päevake hiljem on tal jälle tuju paha, ta ei tunne millegi vastu huvi, on närviline…“
„Kallis proua, te võite täiesti rahulik olla – teie mees ei peta teid, ta käib minu juures!“ vastab psühhiaater.

Vestlevad kaks psühhiaatrit:
„Mul on praegu käsil väga huvitav isiksuse kahestumise juhtum.“
„Ja milles see seisneb?“
„Asi on selles, et mul õnnestus need mõlemad isiksused endale ravi eest maksma panna.“

„Miks te arvate, et teil on isiksuse kahestumine?“ küsib psühhiaater patsiendilt.
„Aga kumma poole meist te selle küsimusega pöördusite?“ küsib patsient vastu.

Mees psühhiaatrile:
„Doktor, ma kardan teile tunnistada…“
„Ärge kartke midagi, rääkige. Meile, psühhiaatritele, võib kõike rääkida,“ julgustab arst.
„Hästi, doktor. Mulle tundub, et töö juures käivad mul kogu aeg mingisugused võõrad inimesed kannul…“
„Noh, pole viga, sellega saame hakkama… Muide, kellena te töötate?“
„Muuseumis giidina.“

Mees siseneb silmaarsti kabinetti ja teatab:
„Doktor, mulle tundub, et ma olen ööliblikas!“
„Aga kulla sõber, siis peate te ju psühhiaatriga rääkima, mitte minuga,“ vastab arst.
„Jah, ma tean.“
„Aga miks te siis minu juurde tulite?“
„Teil põles tuli, doktor. Ma lendasin valguse peale kohale!“

„Doktor, inimesed peavad mind käruks!“ kurdab patsient.
„Ärge laske neil end kummuli lükata!“ manitseb arst.

„Doktor, mul on kogu aeg tunne, et ma olen kaardipakk,“ räägib patsient psühhiaatrile.
„Heitke sinna kušetile,“ viipab psühhiaater, „küll ma teid varsti laiali jagan.“

Patsient: „Mulle näib, nagu oleksin ma kaks külgkardinat.“
Psühhiaater: „Eks tõmmake end siis kokku.“

Patsient psühhiaatrile:
„Ma ei saa enam aru, doktor, mis minuga toimub. Ühel hetkel tunnen ma end vigvamina, mõne aja pärast aga hoopis jurtana.“
„Rahunege, härra,“ vastab arst. „Te olete lihtsalt kaks telki.“