Arst ja haigla

„Millega assotsieerub teil tumesinine värv?“ küsib psühhiaater patsiendilt.
„Idiootlike küsimustega!“ vastab patsient.

Mees psühhiaatrile:
„Ma pean töö oma tõttu pidevalt mööda Eestit ringi sõitma ja inimesed kurdavad, et nad ei saa minuga ühendust.“
„Hmm...“ teeb arst mõtlikult. „Aga mobiiltelefon?“
„Ma ei saa korraga helistada ja autot juhtida... Aga ma seadistasin tagaistmele postkasti!“
„Hmm... Ja milline on tulemus?“
„Mitte üht kirja!“
„Ja mis on teie arvates selle põhjuseks?“
„See on ju selge, doktor – ma sõ…

Psühhiaatri vastuvõtul kaebab mees:
„Teate, doktor, mul on viimasel ajal selline tunne, et olen telefon!“
„Mnjaa!“ venitab arst. „Siin on teile tablett! Minge koju, võtke see rohke veega sisse ja kui ei mõju, siis helistage!“

Naine kaebab arsti juures:
„Doktor, mul ei ole juba viis aastat ühtki meest olnud!“
„Kuidas see minusse puutub?! Ma olen ju psühhiaater!“
„Veel natuke, doktor – ja ma lähen hulluks!!!“

Kloun kurdab psühhiaatrile:
„Alati, kui ma areenile lähen, hakkavad inimesed minu üle naerma!“

Psühhiaatri kabinetti roomab patsient.
„Kes see meil sealt tuleb?“ küsib psühhiaater hoolitsevalt. „Kas kilpkonn, ussipoiss, või isegi sisalikuonu?“
„Mina tulen, doktor!“ vastab patsient. „Ma kardan koledasti kõrgust!“

Suur kiri psühhiaatri ooteruumi seinal:
„Lugupeetud patsiendid! Palume teid teiste patsientidega oma haiguslikest sümptomitest mitte vestelda, kuna see raskendab hiljem oluliselt teile diagnoosi panekut!“

Psühhiaater veenab patsienti:
„Te peaksite kui mitte kogu aeg, siis vähemalt aeg-ajalt mõtlema millegi hea ja rõõmustava peale, muidu ei õnnestu meil teie depressiooni mitte kunagi välja ravida. Mõelge, kas viimase paari päeva jooksul on juhtunud midagi, mis teid rõõmustanud on?“
„Aga muidugi, doktor, aga muidugi!“ hüüatab patsient. „Mu naaber sõitis eile oma uue mersu sodiks!“

Psühhoanalüütiku juurde tuleb klient, heidab kušetile pikali ja … vaikib. Psühhoanalüütik ootab kannatlikult. Absoluutses vaikuses möödub terve tund. Siis tõuseb patsient püsti, annab psühhoanalüütikule 500 krooni ja väljub. Järgmisel päeval kordub sama lugu. Ja ülejärgmisel. Siis ei pea psühhoanalüütik enam vastu ja küsib:
„Härra, äkki te räägite mulle, mis teile muret teeb?“
„Naine, doktor,“ vas…

Kiri köögilaual:
„Kallis, mees! Läksin oma psühhiaatri juurde seansile. Koju tulen hilja. Õhtusöök on pesumasinas.“

Naine psühhiaatrile:
„Doktor, minu mees vaatab tundide kaupa televiisorist sümfooniakontserte!“
„Ja mis selles imelikku on?“
„Aga meie televiisoril pole juba pool aastat heli!“

Naine psühhiaatrile:
„Doktor, mul on kogu aeg hirmud. Kogu aeg kardan midagi.“
„Mida nimelt?“
„Noh, näiteks seda, et kui ma köögis süüa teen, siis ma ei kuule, kui mu laps hällist välja kukub.“
„No jumala pärast – võtke siis ometi põrandalt vaip ära!“

Mees psühholoogile:
„Teate, doktor, mu ei ole mitte ühtegi sõpra. Järsku saate teie – vana, paks, kiilakas, prillidega töllmokk! – mind aidata?“

Patsient kaebab psühhiaatrile:
„Doktor, mul käed värisevad!“
„Joote?“ küsib arst.
„Jõin!“
„Suitsetate?“
„Suitsetasin!“
„Nii et jätsite need asjad maha?“
„Ei, alles otsustasin jätta!“
„No näete! Teie alles otsustasite, aga organism juba kardab!“

Mees siseneb psühhiaatri kabinetti, istub laua taha, võtab taskust sigaretipaki ja pistab kaks suitsu ninasõõrmetesse. Arst silmitseb teda huviga ja lausub:
„Njaa, te olete täiesti õiges kohas.“
„Tore, doktor, sest kellelgi teisel siin majas tikke ei olnud!“ vastab mees.

Psühhiaater patsiendile:
„Teil on kleptomaania.“
„Mis see on?“
„See on haiglaslik vajadus varastada.“
„Mis ma pean siis tegema?“
„Ärge muretsege ma aitan teid. Alustame sellest, et te annate mu rahakoti tagasi!“

„Kuidas teie naisega lood on?“ küsib psühhiaater mehelt. „Kas tal õnnestus kleptomaaniast vabaneda pärast neid seansse, mis ma temaga läbi viisin?“
„Tema seisund on märksa parem,“ vastab mees. „Nüüd toob ta koju ainult neid asju, mida me mõlemad kasutada saame.“

„Kuidas teie mees end tunneb?“ küsib psühhiaater naiselt. „Kas ta kannatab ikka veel kleptomaania all?“
„Ei, nüüd on kõik korras,“ vastab naine. „Kõik, mis meil kodus on, viib ta nüüd turule!“

„Teil pole veel viga midagi,“ lohutab psühhiaater murelikku patsienti. „Tõelise depressiooni tunnus on see, kuid teid valdavad masturbeerimise ajal enesetapumõtted.“

Psühhiaatri kabinetti siseneb mees ja kurdab:
„Doktor, sihuke lugu, et mulle kasvavad suled selga. Kisun neid kogu aeg välja, aga ikka kasvavad uued. Aidake, doktor! Ma olen sellisest elust lihtsalt väsinud!“
„Nii-nii!“ ütleb psühhiaater. „Palun heitke siia diivanile. Sulgege silmad ja keskenduge. Nüüd aga korrake minu järel: “Ma ei ole lind. Mulle ei kasva suled. Mul ei ole kunagi sulgi seljas ol…