Juku ja Vovotška | Onu Anekdoot

„Issi, kuidas ma aru saan, kas mul on arvutis mingi fail või ei ole?“ küsib Juku oma IT-mehest isalt.
„See on väga lihtne, pojake,“ vastab isa. „Sa proovi seda faili kustutada. Kui sa ei sa seda kustutada, siis tähendab see, et seda faili ei ole.“

Juku läheb isa juurde:
„Isa, ega sa ei pahanda?“
„Oleneb, mis juhtunud on,“ vastab isa.
„Ma ajasin su kohvitassi ümber.“
„Noh, sellest pole midagi, tühiasi.“
„Ma arvan ka, aga su arvuti läks miskipärast lolliks...“

„Isa, ma olin natuke aega su arvuti taga. Mida tähendab kiri: “DIS?? F?R???????L???„?“ küsib Juku.
„See tähendab seda, pojake,“ vastab isa, „et sa sured kohe!“

Juku jookseb isa juurde, kes töötab arvutiga:
„Isa, isa, lase mind internetti – tahan pornograafiat vaadata!“
„Mine nüüd, sa oled ju veel väike!“
„Aga isa – ma vaatan ju ainult lastepornot!“

„Kuule, paps, mis asi see kliitor õieti on?“ küsib Juku oma IT-mehest isalt.
„See on üks programmeerimiskeel, pojake,“ vastab isa pilku monitorilt tõstmata. „Töötab DBF-formaadis failidega.“

Juku: Isa, miks sa oma auto minu jalgratta otsa tagurdasid?"
Isa: "Mitu korda ma olen sulle juba öelnud: ratta koht ei ole elutoas!"

Juku istub bussis. Siseneb naine. Juku hüppab püsti ja loovutab talle koha.
„Noormees, te olete vist maalt?“ küsib naine.
„Kuidas te ära arvasite?“
„Te pakkusite mulle istet.“
„Aga teie olete vist pealinnast?“
„Kust te teate?“
„Te isegi ei tänanud mind...“

Bussis seisab vanamees ja oigab haledalt. Tema kõrval istuv Juku küsib:
„Mis on, vana? Jalad valutavad või?“
„Jaa, valutavad küll.“
„Kas siis, kui noor olid, pakkusid alati vanematele istet?“
„Jaa, pakkusin küll.“
„Näed nüüd, mis sellest välja tuli! Sellepärast su jalad valutavadki.“

„Ema, ma pakkusin täna bussis ühele tädile istet, aga tema keeldus,“ räägib Juku.
„Ja mis sina tegid?“
„Istusin isa sülle tagasi!“

Tuubil täis bussis pahandab keegi vanahärra Jukuga:
„Poiss, kas sa lõpuks lased mu habeme lahti?“
„Oi, vabandust, ma ju ei teadnud, et te järgmises peatuses väljute!“ vastab Juku.

Isa siseneb Jukuga bussi ja küsib juhilt:
„Kui palju ma poisi eest maksma pean?“
„Kui vana teie laps on?“ küsib juht.
„Viieaastane.“
„Siis pole talle piletit vaja.“
„Isegi kui ta istub vabale kohale?“
„Isegi siis.“
„Aga kui ma poisi sülle võtan, kui palju te mulle selle eest maksate?“

Juku kõnetab bussis vanemat daami:
„Vanaema, kas tahate istuda?“
„Aitäh, hea laps, miks mitte,“ vastab vanaproua.
„Siis jääge minu juurde seisma, ma väljun kolme peatuse pärast.“

„Paps, kas me homme ka jahile läheme?“ küsib Juku.
„Ei, pojake, homme läheme me silmaarsti juurde,“ vastab isa tagumikust haavlit välja koukides.

„Ema, kas jõulud on juba lähedal?“ küsib Juku.
„Päris lähedal,“ vastab ema. „Aga miks sa seda küsid?“
„Noh, ma pean ju teadma, millal on tarvis heaks lapseks hakata!“

„Ema, tule homme koos minuga kaubamajja,“ palub Juku. „Ma tahaksin vanaemale jõulukingiks taskurätiku osta.“
„Selle ostuga saad sa ju üksi ka hakkama,“ vastab ema.
„Jah, aga ma ei tea vanaema mõõte...“

„Vanaisa, kuidas sulle meie jõulukink meeldib?“ küsib Juku. „See laiekraaniga telekas on ju lahe, eks?“
„Väga uhke kingitus!“ kiidab vanaisa. „Viskad diivanile pikali, suled silmad ja kohe tekib selline tunne, nagu kuulaksid raadiot!“

„Issi, kas me võiksime jõuludeks kassi võtta?“ küsib Juku.
„Ei tule kõne allagi! Me sööme seapraadi, nagu kõik teisedki!“ vastab isa karmilt.

„Kuule, paps, miks sa kommid nii kõrgele jõulukuuse otsa riputasid?“ küsib Juku.
„Ikka sellepärast, pojake, et sa neid enne jõule ära ei sööks,“ vastab isa.
„Ja mis ma siis seni peaksin tegema, jõuluehteid õgima või?“

„Juku!“ hüüatab ema. „Kes sulle ometi sellise sõna õpetas?“
„Jõuluvana, emme. Selle sõna ütles ta siis, kui öösel minu toas jalgratta otsa komistas...“

„Ema, kes mu isa on?“ küsib väike Juku.
„Jõuluvana,“ vastab ema.
„Kuidas nii?“ ei saa Juku aru.
„Kuidas nii, kuidas nii... Noh, tuli öösel, tegi kingituse ja pärast seda pole keegi teda enam näinud.“