Loomad

Linlane on maal külas.
„Küll teil on siin ilus!“ õhkab ta peremehele. „Piim, ja mets, ja põld...“
„Just-just,“ noogutab võõrustaja. „On ka lehm, saag ja kirves ning sõnnik...“

„Jaan, sa sea tapsid ära?“ küsib peremees sulaselt.
„Jaa,“ vastab Jaan.
„Aga põrsad?“
„Ei.“
„Asjata, Jaan,“ laidab peremees. „Kasvavad suureks, maksavad veel kätte…“

Sõbrad omavahel:
„Käisin eile maal. Näitasin lapsele siga.“
„Milleks?“
„Noh, et milline siga tegelikult välja näeb! Enne oli ta seda ainult ema suust kuulnud. Oleks äkki jäänudki arvama, et...“

Juku on esmakordselt maal ja uudistab laudas notsusid.
„Vanaema, mis loomad need sellised on?“ küsib ta.
„Need on sead, Juku,“ vastab vanaema, „tavalised kodusead.“
„Ja mis kurja nad siis teinud on, et neid sigadeks sõimatakse?“

Ameeriklane, prantslane ja venelane räägivad loomalihast.
„Ameerikas lastakse lehmale enne tapmist klassikalist muusikat ja tänu sellele on liha pärast väga pehme,“ räägib ameeriklane.
„Aga Prantsusmaal tapetakse lehm elektrišokiga,“ ütleb prantslane. „Siis ei jõua ta aru saada, et teda tapetakse, ja liha on veelgi pehmem.“
„Aga mina lähen Venemaal poodi ja näen seal sõrgi, sarvi ja sabasid,“ teat…

Pohmellis perenaine läheb hommikul lehma lüpsma. Paneb ämbri lehma alla ja võtab värisevate kätega udarast.
„No mis lahti, halb olla või?“ küsib lehm.
„J-j-j-a-a-a!“
„Hea küll, sa hoia siis lihtsalt udarast kinni, ma hakkan hüppama!“

Noor seltskonnaajakirjanik teeb lugu külaelust.
„Niisiis, mitu liitrit piima annab see lehm päevas?“ küsib ta talumehelt.
„Teate, mitte tilkagi ei anna,“ vastab talunik.
„Aga miks te teda siis ometi hoiate ja veel nii hästi süüa annate?“
„Eks me hoia ja toida teda ikka lehmade pärast. Ta on meil nimelt pull.“

Loomaarst kontrollib talus karja ja märkab, et lehmadel on suukorvid peas.
„Kas nad tõesti hammustavad?“ imestab ta.
„Ei, söövad liiga palju!“ vastab talumees.

Üks talumees müüs teisele omal ajal lehma. Aastate pärast saavad mehed uuesti kokku.
„Kuidas mu lehmake ka elab?“
„Mis sa nüüd, Jaan! Möödunud on ju 20 aastat.“
„Ma küsingi, et kuidas mu lehm nüüd elab?“
„No kuule, Jaan! Lehmad elavad 8 aastat.“
„Ja kus mu lehm nüüd siis on?“
„Milles sa tugevam oled – zooloogias või tehnikas?“
„Tehnikas.“
„Siis ütlen nii – su lehm läks katki!“

Talumees jalutab koos pojaga laadal. Lehmadest möödudes katsub isa neid seljast, külgedelt ja kõhu alt ning silmitseb hindavalt.
„Isa, miks sa nii teed?“ küsib poeg.
„Tead, pojake, enne kui lehma osta, tuleb selgeks teha, kas ta on ikka korralik ja ega tal tõbesid küljes pole.“
Paari päeva pärast teatab poeg:
„Isa, emast oleme vist varsti ilma.“
„Miks sa nii arvad?“
„Mulle tundub, et naabrimees tahab ta ära osta...“

Talumees ostab laadalt lehma ja küsib siis müüjalt:
„Ja kui palju see lehm ka piima annab?“
„Mitte eriti palju,“ tunnistab müüja. „Häda on selles, et ta lööb lüpsi ajal takka üles.“
„Sellest pole hullu!“ lööb mees käega. „Mul kodus lüpsab lehmi naine.“

Talumees ostab endale Ämmustest lehma. Hea lehm, annab kõvasti piima. Ainult üks häda on küljes – ei lase pulli ligi. Nagu pull kohale tuuakse, laseb lehm tagumiku vastu maad ja ongi kõik.
Talunik viib lehma loomaarsti juurde ja seletab oma mure ära.
„Kas ostsid selle lehma Ämmustest?“ küsib loomaarst.
„Ostsin jah! Kust te teate?“ imestab talumees.
„Mul naine kah Ämmustest pärit...“

Lehm käib mööda laadaplatsi ja kiidab oma kaupa:
„Piim, koor, juust!“
Keegi ei tunne huvi. Lehm vihastab:
„Piim, koor, juust – lõpuks ka loomaliha!“

Linnamees sõidab maale värsket õhku hingama, jalutab metsa ääres ja näeb talumeest lehmadega.
„Kas te teate oma lehmadest kõike?“ küsib linnamees.
„Kõike.“
„Kui vana see lehm seal näiteks on?“
„Kaheaastane.“
„Aga kust te teate?“
„Ma vaatan sarvi…“
„Täiesti õige! Ma ei märganudki, et tal on kaks sarve. Vaat mis tähendab tähelepanelikkus!“

Kaks blondiini sõidavad mööda külavaheteed:
„Vaata kui ilus hobune!“
„See pole hobune, see on siga!“
„Ei, see on hobune. Sigadel pole sarvi!“

Toimub maavärin. Karjamaal kukuvad kõik lehmad pikali, pull jääb aga jalgadele.
„Miks sina pikali ei kukkunud?“ küsib talunik pullilt.
„Meie, pullid, küll väriseme, aga ei kuku!“ vastab pull.

Pull tormab lauta, ise ähmi täis:
„Meie maal on puhkenud õudne haigus – hullu lehma tõbi! Kõik veised, kes sellesse nakatuvad, ei pea end enam lehmadeks või pullideks, vaid hoopis jumal teab kelleks!“
„Ära muretse,“ lohutab teda üks lehm. „Mis meil, kassidel, selle tõvega asja?!“

Mehel läheb maateel auto katki. Ta uurib just mootorit, kui talle ligineb lehm ja ütleb:
„Äkki on bensiin otsas?“
Mees imestab väga. Ta läheb lähimasse tallu ja jutustab seal rääkivast lehmast.
„Ära sa seda lehma usu,“ vastab talumees, „ta ei tea autodest midagi!“

„Miks te kõigile oma hobustele Miira nimeks panite?“ küsitakse talumehelt.
„Kindluse mõttes,“ vastab see. „Siis tuleb kutsumise peale vähemalt üks ikka kohale.“

Purjus talumees püüab hobuse selga hüpata, aga ei suuda. Siis hakkab ta palves taeva poole hüüdma:
„Oo, Jumal, tule appi! Jeesus Kristus – avita! Neitsi Maarja – aita ometi!“
Hüüab nii, teeb siis uue pingutuse ja, oma jõudu valesti arvestades, lendab üle hobuse.
„Tasem! Tasem!“ sosistab ta tõustes. „Ärge siis kohe kõik korraga!“