Muu

Hotelli külastaja helistab portjeele:
„Vabandage, kas see on hotell “Viru„?“
„Ei, see siin on hotell “Olümpia„.“
„Siis oli sellel mehel ikka õigus, kelle ma oma numbritoa aknast välja viskasin...“

Portjee: „Palun võtke võti. Saate toa number 100.“
Külastaja: „Ei, andke mõni teine.“
Portjee: „Miks?“
Külastaja: „Hiljuti ma juba olin ühes hotellis toas number 100, aga number üks tuli ukse küljest lahti ja mind tülitati öö läbi.“

„Marie!“ hüüab hotelliomanik. „Kas te viisite arve kliendile, kes elab numbris 21?“
„Jah. Ma just tulen sealt.“
„Ah nii! Huvitav, miks ta siis veel edasi laulab?“

„Kuidas magasite?“ küsib portjee külastajalt.
„Halvasti, väga halvasti. Kärbsed ei lasknud magada. Kust teil küll nii palju kärbseid majja on saanud?“
„Jah, kärbseid on meil tõesti palju, eriti suvel, siis on nad kõigis tubades. Aga ma annan teile head nõu: heitke magama kell kaksteist päeval, siis on kõik kärbsed köögis kompoti peal.“

Külastaja täidab hotellikaarti ja näeb äkki letil sibavat prussakat.
„Auline härra,“ ütleb ta portjeele, „ma olen kohanud prussakaid küll numbritubades, kuid esimest korda näen, et prussakas tuleb alla, et minu toa numbrit teada saada!“

Portjee pöördub lahkuva külastaja poole:
„Vabandage, kas te ei tahaks teha väikest võimlemisharjutust?“
„Hea küll,“ vastab külastaja nõutult.
„Väga hea! Sel juhul kummardage ja võtke oma reisikoti lukust kinni!“
„Võtsin. Mis nüüd?“
„Nüüd võtke kotist välja meie hotelli käterätt!“

Kahekõne:
„Öelge, kas see on maja number 2? Mul on tarvis majavalitsejat.“
„Üldiselt on see siin hullumaja, aga tegemist on tõepoolest korpusega number 2. Ja kui teil on vaja majavalitsejat, siis tema on kuuendas palatis.“

Hullumajas võetakse vastu komisjoni. Patsiendid seisavad koridoris kahes reas ja kui kontrollijad lähemale jõuavad, alustab esimene rida Eesti Vabariigi hümni:
„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…“
„Aga miks teine rida ei laula?“ küsivad komisjoni liikmed.
„Need on meie tervenenud patsiendid,“ vastab peaarst.

Kaks hullu kiiguvad lauaga, mis on põigiti üle aknalaua asetatud. Järsku koputab keegi uksele. See hull, kes on väljaspool, ütleb teisele:
„Mine vaata, kes seal on, ma ei viitsi siit alla ronida.“

Kaks hullu mängivad jalgpalli. Lõpuks väsib üks ära ja ütleb teisele:
„Nüüd on sinu kord pall olla...“

Sanitar patsiendile:
„No nii, sõbrake, siin haiglas on teil päris rahulik elamine. Nüüd proovime veel särgikest selga. Ja näe kui kenasti see istub! Õlgadest on kah täitsa paras... Ah et varrukad on pikavõitu, ütlete. Pole viga, need seome korralikult selja taha kokku ja ongi asi korras.“

Kaks hullu kavatsevad hullumajast põgeneda.
„Kui ma taskulambi põlema panen, roni sina mööda valgusvihku üles,“ ütleb üks.
„Ega ma hull ole!“ vastab teine. „Kui ma poole peale jõuan, kustutad sina kindlasti tule ära!“

Kaks hullu räägivad kolmandast:
„Me kutsume teda Kõikjalviibivaks Jaaniks!“
„Miks?“
„Sest tal ei pea põis...“

Hullumajas vaatavad patsiendid telerist õhtuseid uudised. Iga uudise järel taob üks endale vastu põlvi ja hüüab rõõmsalt:
„Jumal tänatud, et ma olen hullumajas, mitte seal väljas!“
„Selle võib välja kirjutada,“ ütleb üks arst teisele, „ta on ilmselgelt täiesti terve!“

Külastajale näidatakse suurepäraselt sisustatud moodsat hullumaja. Külastaja imetleb ja kiidab kõike. Viimaks jõutakse suurde kahekümne voodiga saali, kuid ruum näib olevat täiesti tühi.
„Selles palatis asuvad hulluks läinud autojuhid, “ selgitab külastajat saatev arst.
„Aga kus nad siis ise on?“ imestab külastaja.
„Nad on kõik voodite alla ja kontrollivad vedrusid.“

„Halloo! Kas see on hullumaja?“
„Jah. Milles asi?“
„Öelge, kas inimene, kes hakkab hommikul kell 6 pasunat puhuma, on normaalne?“
„Eks ta veidi imelik ole küll.“
„Noh, näete nüüd! Saatke palun siia paar sanitari.“
„Andke oma aadress.“
„Friedrichstrasse 20, sõjaväekasarmud.“

Kaks hullu kõnnivad tänaval. Tuvi laseb ühele õlale.
„Pühi ära,“ ütleb teine.
„Mida ma pühin?“ küsib esimene. „Tagumik lendas ju minema.“

Hull püüab naela tagurpidi seina lüüa. Teine hull läheb mööda ja pahandab:
„Hull oled või – see on ju teise seina nael!“

Hull paneb hullumaja põlema ja ronib ise katusele. Rahvas koguneb maja ümber ja peab aru, kuidas teda sealt ära tuua. Hull aga karjub vihaselt:
„Laisad olete! Lõket ei aita keegi teha, aga sooja tulevad kõik!“

Kaks hullu sõidavad jalgrattaga. Järsku üks neist peatub, tuleb rattalt maha ja laseb tagumise kummi tühjaks.
„Miks sa nii tegid?“ küsib teine.
„Iste on kõrge,“ vastab esimene.
Teine tuleb samuti maha ja hakkab lenkstange keerama.
„Mis sa nüüd teed?“ uurib esimene.
„Sa oled nii loll, et ma ei taha sinuga edasi sõita. Ma keeran otsa ringi ja sõidan koju tagasi.“