Muu

Ilja Muromets räägib Aljoša Popovitšile ja Dobrõnja Nikititšile:
„Ratsutan rahulikult mööda metsarada. Äkki on keset teed lohe Gorinõtš. Sülitab minu peale tuld, torgib küüntega ja möirgab:
“Noh, Muromets, vennike, valmistu surema! Ma kisun su kohe tükkideks!„
Noh, kannatasin, kaua jõudsin, aga siis ei pidanud enam vastu...“
„Ja rebisid raisal pea otsast?“ küsivad vägilased.
„Ei, mis te nüüd,“ löö…

Kohtuvad kolm vene vägimeest: Ilja Muromets, Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popovitš.
„Igav….“ ohkab Dobrõnja Nikititš.
„Pole polovetse, keda tappa ega polovetsi piigasid, keda vägistada!“ sekundeerib talle Ilja Muromets.
Pärast seda vaatavad mõlemad üsna ühemõtteliselt Aljoša Popovitši otsa. See haarab mõõga:
„Ise ei anna teile ja oma hobust ka ei anna!“

Ilja Muromets läheb Vene-Hiina piirile, ronib mäe otsa ja hüüab:
„Tuhat hiinlast, pange end valmis ja tulge võitlema!“
Kogunebki tuhat hiina sõdurit ja tormab mäkke võitlema. Veerand tunni pärast hüüab Muromets uuesti:
„Järgmised tuhat! Tulge võitlema!“
Taas koguneb tuhat hiinlast ja sööstab mäkke. Veerand tundi hiljem hüüab Muromets:
„Tuhat hiinlast, tulge võitlema!“
Sel hetkel jõuab teiselt pool…

Loll Ivan küsib Baba-Jagaalt:
„Kuidas minna ei tea kuhu ja leida ei tea mida?“
„Pole probleemi, pojake...“ vastab Baba-Jagaa. „Näed, siin on sulle suitsukoni. Lähed ja viskad selle hoovis maha... Ja kuhu kojamees su selle peale saadab, sinna lähedki.“

Kolm ööd ja kolm päeva suudles kuningapoeg vahetpidamata magavat printsessi. Siis tuli talle aga pähe mõte:
„Aga võib-olla on see printsess ikkagi juba surnud?!“

Näkineid ujub Vetevana juurde:
„Isake, need inimesed on ikka igavesed julmurid!“
„Kust sa seda võtad?“
„Eile nägin oma silmaga, kuidas laeval seoti mingi elukas köie külge, visati vette ja veeti siis päev otsa merepõhjas ringi!“
„Ja mis sina tegid?“
„Mina lõikasin köie läbi ja väsinud elukas jäi põhja lebama.“
„Tubli, tütreke, tubli, aga ära sa enam niimoodi tee – see oli tuuker.“

Kaks libahunti omavahel:
„Kas kuulsid juba – krahv Dracula on surnud!“
„Mis temaga juhtus?“
„Jõi end viimasel peol arukaotuseni täis ja sõitis koos sõpradega päikesetõusu imetlema...“

Küsimus: "Mida ütles Ivan Sussanin, kui oli vaenuväe sohu juhtinud?"
Vastus: "Ta ütles: "P…sse need Regio kaardid!"

D'Artagnan kallistab ja suudleb mileedit. Äkki vajub mileedil kleit üle õlgade.
„See on ju liiliaõis!“ hüüatab D'Artagnan. „Te olete häbimärgistatud!“
„Idioot oled, D`Artagnan!“ vastab mileedi. „See on Adidas!“

D'artagnan läheb Athose juurde ja ütleb:
„Tead, Athos, ma olen aru saanud, et sa oled lihtsalt üks vana pederast!“
Athos kahvatab ja tõmbab tupest mõõga:
„Mitte keegi ... mitte keegi pole veel kunagi julgenud mulle “sina„ öelda!“

Hertsoginna Chevreuse räägib salongis:
„Abee Aramis oli täna hoos ja pidas suurepärase jutluse!“
„Ja mis ta siis rääkis?“ küsitakse.
„Kui sind suudeldakse paremale tuharale, siis keera ette ka vasak...“

„Nudistid!“ mõtles Robinson Crusoe, nähes mererannas põleva lõkke ümber odadega inimesi.

„Nii, las ma loen: 22. detsember – Reede. 23. detsember – Reede. 24. detsember – Reede.“
„Mis see siis nüüd on? Mingi praakkalender või?“
„Ei, see on Robinson Crusoe erootiline kalender.“

Krahvinna räägib seltskonnas oma unenäost:
„Daamid ja härrad, ma nägin täna öösel kohutavat und! Nagu oleksin näpu suhu pannud, aga seal pole mitte ühtki hammast!“
„Arvatavasti, proua, ei pannud te näppu mitte suhu, vaid kuhugi mujale...“ märgib porutšik Rževski.

Porutšik Rževskile ei meeldinud roppe anekdoote rääkida. Talle meeldis neis osaleda.

Porutšik Rževski meenutab:
„Kui mul veel väike oli...“

„Porutšik, mida te arvate armastusest esimesest pilgust?“ küsitakse Rževskilt.
„Lahe värk!“ vastab Rževski. „Hoiab kõvasti aega kokku!“

„Rževski, räägitakse, et te tapsite duellil Panikovski?“ küsib tuttav.
„Täiesti õige!“
„Aga te lasite ju mõlemad mööda?!“
„Jah, aga ma virutasin talle hiljem püstolipäraga pähe!“

Kornet Obolenski Rževskile:
„Porutšik! Te olete alatu inimene ja argpüks! Ma kutsun teid duellile!“
„Ma ei tule!“ vastab Rževski.
„Miks?“
„Sest ma olen ju alatu argpüks!“

„Te solvasite mind!“ karjub kornet Obolenski porutšik Rževskile. „Ma kutsun teid duellile! Homme keli neli hommikul! Teie valite relvad...“
„Ei mingeid relvi!“ vastab Rževski. „Ma laskun kohe teie ette põlvili ja palun alandlikult andeks...“
„Hea küll, ma andestan teile, te põlastusväärne argpüks!“
„Parem olen põlastusväärne argpüks, kui tõusen üles kell neli hommikul!“