Muu

Varastel õnnestub avada viiekümnes seif, kuid see on tühi, nagu kõik eelmisedki.
„Jälle tühi kapp!“ hüüab üks varastest.
„Ega siin midagi imestada olegi,“ vastab teine. „Me oleme ju seifivabrikus!“

Sisseastumiskatsed lavakunstikateedris. Ühel sisseastujal palutakse kehastuda elevandiks. Noormees manab ette juhmi näo, tõmbab mõlemad püksitaskud välja ja küsib:
„Kas näitan lonti kah?“

Dramaturg kaebab sõbrale:
„Minu uus näidend põrus tänu ilmale!“
„Kuidas nii?“
„Kui ilm oli hea, sõitsid inimesed linnast välja ega tulnud teatrisse. Kui ilm oli halb, istusid nad kodus ega tulnud samuti teatrisse.“

Vana teatrikriitik noorele lavastajale:
„Olin eile teie etendusel ega saanud pärast terve öö magada!“
„Kas teid pani mõtlema minu lavastuse kontseptsioon?“
„Ei, ma magasin teatris une täis!“

Kohtuvad lavastaja ja teatrikriitik:
„Ma nägin teie esietendust – pisut kuivavõitu,“ ütleb kriitik.
„Ma lugesin teie arvustust – pisut toorevõitu!“ vastab lavastaja.

Ajakirjanik küsitleb lavastajat:
„Teie uus etendus läheb juba teist nädalat täismajale. Mis te arvate, mis publikut köidab?“
„Asi on selles, et kangelanna riietub pidevalt ümber – see köidab naisi. Aga ümber riietub ta otse laval – see köidab mehi.“

Vestlevad kaks teatriinimest:
„Meie teater lavastab koos linnuvabrikuga muusikali! Lavastame Maeterlinck'i.“
„Kas rahvas tuleb seda tõesti vaatama?“
„Arvan, et tuleb. Me müüme koos piletitega ka pisikesi siniseid kanu, sest etenduse nimi on “Sinilind„.“

Näitleja tunneb etenduse ajal, et ta habe hakkab liimist lahti tulema.
„Vabanda, kallim!“ ütleb ta lavapartnerile, „mind kutsutakse!“ Nende sõnadega jookseb ta lava taha jumestajat otsima, kuid ei leia tead. Ta taipab, et ainus võimalus on habe eest ära võtta. Kui ta lavale naaseb, küsib naispartner:
„Kes teid kutsus?“
„Juuksur,“ vastab näitleja.

„Kui ma saaksin ainult kordki elus Hamletit mängida, siis võiksin rahus surra!“ ohkab näitleja südamepõhjast.
„On sul siis kergem, kui teid koos maetakse?“ küsib lavastaja osavõtlikult.

Vestlevad kaks depressioonis vene näitlejat:
„Tead, ma tahaksin Oblomovit mängida.“
„Miks?“
„Terve esimese vaatuse saad ära mängida, diivanilt kordagi tõusmata…“
„Aga mina tahaksin Turgenevi “Mumuus„ Gerassimit mängida.“
„Mispärast?“
„Et ei peaks teksti pähe õppima…“

Algaja näitleja peab etenduses kuningat mängima. Ta pöördub vana, suurte kogemustega kolleegi poole ja küsib:
„Ma mängin kuningat, mida ma pean tegema?“
„Sa oled ju kuningas,“ vastab kolleeg, „teed, mida tahad!“

Vestlevad kaks meest:
„Eile oli teatris nii vastik etendus, et tüki lõpus ei pidanud ma vastu ja hakkasin ropendama. Sellest tuli kohutav skandaal!“
„Aga miks sa nii kaua kannatasid? Oleksid võinud ju varem ära minna!“
„Ei saanud. Mul oli peaosa!“

„Kunst on julm,“ ütles noor näitleja, kes teenelisele kunstnikule dublandiks määrati ja jäi kannatlikult ootama, millal viimane ometi libedal tänaval mõne luu murrab.

Tallinna Vene teater. Viimane, kolmas publikumärk on just kõlanud ja publik ruttab saali. Äkki kostab translatsioonivõrgust Eduard Tomani sugestiivne hääl:
„Ärge kiirustage, toole jätkub kõigile...“

Piletimüüja pakub kõigile esimeses reas istuvaile teatrikülastajaile binoklit.
„Milleks meile binoklid?“ imestavad vaatajad.
„Kui te vaatate binoklisse teiselt poolt, siis ei näe te laval toimuvat,“ seletab piletimüüja. „See võimaldab teil vähendada sellest etendusest saadavaid negatiivseid emotsioone!“

Esmaspäevaõhtune etendus.
"Ofelia, oo mu nümf…" ütleb suflöör ette.
"Kes?" küsib näitleja.
"Mis kes?"
"Mis nümf?"
"Ofelia."
"Mida me mängime?"
"Hamletit."
"Aga "Kolm põrsakest"?"
"Põrsakesed olid eelmisel nädalal."
"Aga mis nädal praegu on?"
"Praegu on see nädal."
"Taevaks, kuidas aeg lendab… (Ja siis valjusti saali:) "Ofelia! Oo, mu nümf!"

Mängitakse „Othellot“. Näitlejanna, kes mängib Desdemonat, sosistab näitlejale kõrva:
„Kuule, Jaan, kas sa ei saaks mind pool tundi varem kägistada? Mul on täna televisioonis proovivõtted.“

Hilineja jääb teatrisaalis ühe rea kõrvale seisma ja küsib istujalt:
„Vabandage, kas ma astusin teile jala peale, kui saalist väljusin?“
„Mulle? Ei astunud.“
„Lähme edasi, see ei ole meie rida!“

Teatrikülastaja tahab keset etendust väljuda. Teda peatab uksehoidja:
„Vabandage, härra, aga miks te ära lähete? Kas etendus ei meeldi?“
„Ei, miks? Suurepärane etendus!“
„Või ei kanna näitlejad rolle välja?“
„Ei, väga head rollid, hiilgav lavaline koostöö!“
„Võibolla siis dekoratsioonid..?“
„Fantastilised! Lihtsalt fantastilised!“
„Aga miks siis ometi?!“
„Teate, kuidagi õõvastav on suures saalis ihuüksi istuda…“

Dialoog teatris:
„Vabandage, te istusite mu lehviku peale!“
„Mina? Seda ma tunnen jah, et alt midagi puhub!“