Muu

Dialoog teatrisaalis:
„Selles saalis on suurepärane akustika?“
„Vabandage, ma ei kuulnud – kuidas palun?“

Teatri rõdul pöördub üks sõber teise poole:
„Vaata, Jaan! Esimeses reas on keegi pervert palja tagumiku urvakile ajanud!“
„Ah mine sa tead kuhu! Need on ju kaks kiilakat!“

Kaks sõpra jagavad pärast teatrietendust muljeid:
„Ma ei oska midagi öelda. Seal, kus ma istusin, polnud midagi näha ega kuulda.“
„Sul vedas! Mina nägin ja kuulsin kõike.“

„Nagu räägitakse, teater algab riietehoiust,“ räägib üks sõber teisele. „Aga eile ma sealt oma mantlit ei leidnud – ja siis algas tsirkus!“

„Kas ma andsin teile ikka õige mantli?“ küsib riietehoidja teatri garderoobis.
„Ei andnud,“ vastab külastaja. „Suur aitäh teile!“

Sõbrad omavahel:
„Kujuta ette, eile läks mul teatris mantel vahetusse!“
„Huvitav, kellel küll seda sinu vana räpast mantlitükki vaja läks?“
„Tõesti ei tea, ma lahkusin teatrist enne teda.“

Keegi noormees siseneb tagauksest ooperi- ja balletiteatrisse. Ukse kõrval istub vanem daam – valvur.
„Palun öelge, kas baleriin Julia on majas?“ pöördub noormees tema poole.
„Ei ole.“
„Aga baleriin Maria?“
„Ei, tema on külalisesinemistel.“
„Mis siis teha?“ on noormees pettunud.
„Aga meil on ju veel ooperikoor!“

Telediktor:
„Ja nüüd siis kultuuriuudised: eile lasti oma kodu ukse ees maha rahvusooperi peadirigent…“

„Peaksite olema palju kirglikum!“ ütleb ooperilavastaja noorele tenorile. „Kas te pole kunagi armastanud?“
„Olen küll, kuid ma pole sel ajal kunagi laulnud,“ vastab tenor.

Teadaanne ooperietenduse vaheajal:
„Tähelepanu! Inimesele, kes kaotas Estonia kontserdisaalis briljantidega kuldkella, teatame: kell on pool kaheksa.“

Sõbrad omavahel:
„Ooperilauljale on see ikka kohutav löök, kui ta äkki mõistab, et ei saa enam kunagi laulda.“
„Veel kohutavam on aga see, kui ta sellest aru ei saa.“

„Pianist oli täna lausa kohutavas vormis!“ kurdab dirigent kolleegile.
„Aga te mängisite ju viiulikontserti?“ märgib see.
„Sellepärast mängisimegi…“

Orkestriproovis ei ole dirigent rahul löökriistade partiiga.
„Kui muusik millelgi muul mängida ei oska, siis antakse talle kaks pulka ja pannakse trummi taguma!“ kähvab ta.
„Aga kui ta trummiga kah hakkama ei saa,“ kostab sosin orkestrist, „siis võetakse talt üks pulk ära ja pannakse dirigendiks...“

Orkester mängib. Tuleb trummisoolo. Trummar muudkui mängib ja soolol ei paista lõppu tulevatki.
„Miks see trummisoolo nii pikk on?“ küsib üks viiuldaja teiselt.
„Trummar ei julge lõpetada,“ sosistab teine vastu, „sest pärast seda peab tulema bassisoolo.“

Üks muusik teisele:
„Kas tead parituuris seda kohta, kus mina teen tuubaga pom-pom-pom?“
„Tean, tean, mina teen seal trompetiga taka-taka, taka-taka.“
„Aga viiulid! Viiulid! Need teevad sel ajal viu-viu, viuuu, viiiu ja siis veel viu, viu, viu ja viiuuu ja viiiiuuuuuuu...“

„Miks täna juubilari teoseid ei mängita?“ sosistab üks juubelikontserdi külastaja teisele.
„Mis te nüüd!? Kas on mõtet juubeliõhtut rikkuda?“

Klaverisaatja sosistab viiuldajale:
„Me mängime erinevaid asju. Te olete 12 takti ette jõudnud!“
„Ärge rääkige sellest kellelegi ja jääge rahulikuks,“ sosistab viiuldaja vastu. „Ma pean varem lõpetama, et rongi peale jõuda!“

Auditooriumi ukse tagant kostab vanema õppejõu jutt:
„Niisiis, tütarlaps, ajage põlved laiali, võtke hellalt instrument ja asetage see jalgade vahele. Nüüd liigutage seda pikka asja, mis teil käes on, sujuvalt siia-sinna ja veelkord sujuvalt siia-sinna. Lõdvestuge ja olge rahulik. Tšello ei armasta jõhkrust ja vägivalda.“

Kaks last räägivad oma vastsündinud vennakesest:
„Ma ei saa aru, miks ta küll kogu aeg nutma peab.“
„Miks ta siis nutma ei peaks? Tal pole ju juukseid ega hambaid ja jalad on nii nõrgad, et ta ei suuda isegi püsti tõusta…“

Lasteaiakasvataja:
„Abdullah! Sul on jälle habe ajamata!“