Naised ja mehed

Üks mees kõnetab peoõhtul teist:
„Vabandage, kas te mäletate mind?“
„Ei mäleta.“
„Me saime tuttavaks loomaaias.“
„Ja-jaa, nüüd tuli meelde. Andke andeks, seal oli nii palju erinevaid loomi!“

Sõbrad omavahel:
„Mis tõmbab mehi naiste suunas?“
„Päeval – instinkt!“
„Aga öösel?“
„Raskusjõud!“

„Mina olen vahetanud kolm naist ja tean nüüd, mida naistele vaja on,“ räägib mees seltskonnas.
„Mida siis?“ küsib keegi.
„Head meest!“

„Mitte ei saa aru, mida need naised ometi tahavad!“ kaebab keegi mees seltskonnas.
„See on väga lihtne,“ vastab talle teine mees. „Naised tahavad, et kõik oleks nii, nagu nad tahavad!“

Sõbrad omavahel:
„Meestele aitab ühest käest, naistel läheb aga kolme vaja.“
„Milleks?!“
„Et end paljana kinni katta.“

Mees kurdab sõbrale:
„Mu naine ei armasta mind enam.“
„Sellepärast sa küll kurvastama ei pea,“ arvab sõber.
„Miks?“
„Ta pole sind ju kunagi armastanud.“

Vestlevad kaks sõpra:
„Ma kuulsin, et su naine läks eelmisel nädalal sinu juurest minema.“
„Jah, ja ma pole pärast seda korralikult maganud.“
„Kas sa elad seda nii raskelt üle?“
„Ei, naine võttis lihtsalt voodi kaasa.“

Kohtuvad kaks tuttavat:
„Tere!“
„Tere!“
„Kuidas läheb? Kuidas naine elab?“
„Mis see minu naine siia puutub?“
„Tead, mul on su naisest täiesti savi, aga ma tahtsin lihtsalt viisakas olla...“

Vestlevad kaks meest:
„Kas te armastate oma naist?“
„Muidugi! Mille poolest ta teistest halvem on?“

Jaan räägib seltskonnas:
„Mehed, naine ajas mind kodust välja!“
„Mis, sa oled juba abielus?“ imestavad sõbrad.
„Aga kes ütles, et see oli minu naine!“

„See on puha vale jutt, et naised ei oska saladusi hoida,“ räägib üks sõber teisele.
„Kuidas nii?“ imestab sõber.
„Noh, mina olen näiteks juba kakskümmend aastat abielus, aga naine pole mulle kordagi reetnud, mis ta minu palgaga teeb.“

„Minu isa teenis sõja ajal sideväes,“ räägib üks poiss hoovis teisele. „Ta oli tõeline kangelane.“
„Mis kangelasteo ta siis tegi?“
„Näiteks sõi ta ükskord postituvi ära, et vaenlane salajast läkitust kätte ei saaks.“

?Naine läheb büroosse, mis vahendab koduabilisi ja palub, et talle leitaks üks noor ja töökas neiu.
„Tahtsin veel täpsustada,“ lisab ta, „et tegemist peab olema lesbiga.“
„No kuulge,“ protesteerib direktriss, „meil on siin korralik asutus!“
„Oi, rahunege – see ei ole mitte minu, vaid mu mehe jaoks...“

„Meie koduabiline on mu mehelt viimasegi aruraasu võtnud,“ kaebab naine sõbrannale.
„Mis mõttes?“
„Mu mees nägi ükskord, kuidas koduabiline triikrauale sülitas ja küsis, miks ta niimoodi teeb. “Et teada saada, kas raud on kuum,„ vastas koduabiline.“
„Noh, ja mis selles siis nii erilist on?“
„Nüüd sülitab mu mees iga lõunasöögi ajal supi sisse...“

„Kallis, täna paluti mult meie endise koduabilise kohta iseloomustust,“ räägib naine mehele. „Minu arvates oli ta igavene laiskvorst ja üdini lohakas, aga päris nii ei saa ju öelda. Peaks temas vist ikka midagi head ka leidma...“
„Noh, eks kirjuta siis, et tal oli alati hea isu ja hea uni!“ teeb mees ettepaneku.

„Kui hakkad meie uuele toatüdrukule külge lööma, siis lahutan sinust ära!“ teatab naine mehele.
„Sellise tühiasja pärast?“ imestab mees.
„Pea meeles, et sellise mehe nagu sina, leian ma endale iga kell, sellist toatüdrukut aga küll mitte!“

„Lurjus! Ma nägin oma silmaga, kuidas sa meie uut toatüdrukut suudlesid!“ karjub naine mehe peale.
„Vabanda, kallis,“ vastab mees, „mina mõtlesin, et see oli eelmine toatüdruk...“

„Kas teie ka koduabilist kasutate?“ küsib keegi mees seltskonnas teiselt.
„Ei, ma ei kasuta teda, ta käib ainult koristamas,“ vastab küsitu.

Toatüdruk tormab hommikul lord Williami söögituppa ja hüüab:
„Sir, teie naine on öösel surnud!“
Lord William sööb rahulikult edasi.
„Sir, te ei saanud vist aru! Teie naine on surnud!“ kordab toatüdruk.
„Sain küll aru,“ vastab lord William. „Las ma lõpetan söömise, siis te alles kuulete ja näete, mis on tõeline hüsteeria.“

Naine küsib mehelt:
„Miks sa nii löödud oled? Jälgin sind juba mitu päeva, räägi mulle, mis sind vaevab? Sinu mured on ju meie ühised mured.“
„Oh, kallis, siis me saame sinuga meie toatüdrukult ühiselt lapse.“