Politsei ja õigus

Kui kohtualune näeb, kuidas vandekohtunikud – kaheksa naist ja neli meest – kohtusaali sisenevad, tunnistab ta end kõigile täiesti ootamatult süüdi.
„Te keeldusite ju seni kategooriliselt süüd omaks võtmast,“ on kohtunik imestunud. „Millest selline muutus?“
„Härra kohtunik, uurimise ajal ei teadnud ma ju veel, kes on vandekohtu liikmed. Aga kui ma neid nägin siis teadsin kohe, et mu lips on läbi.…

Kohtunik on väga üllatunud vandekohtu otsuse peale, mis kohtualuse ühehäälselt süütuks kuulutab, ja küsib:
„Miks?“
„Tegemist on ilmselge nõrgamõistuslikkuse juhtumiga,“ vastab üks vandemees.
„Saan aru,“ venitab kohtunik, „aga et kõigil kaheteistkümnel…“

Kohtunik: „Me oleme vahetanud juba kolm vandekohtunike koosseisu, kuna iga kord mõistavad nad kohtualuse õigeks!“
Prokurör: „Võib olla vahetaks kohtualust?“

Kohtunik: „Teie kaebuse peale ütles kohtualune, et te olete loll. Kas see on tõsi?“
Tunnistaja: „Jah, härra kohtunik.“
Kohtunik: „Mille peale te siis kaebate?“

Kohtunik: „Te kinnitate, et naaber nimetas teid ninasarvikuks? Ehk tegi ta seda hetkeemotsiooni ajel? Võib olla läks tal närv mustaks?“
Kannatanud: „Mis te nüüd, härra kohtunik, ta käis enne seda mitu korda loomaaias!“

„Härra kohtunik, see on ebaõiglane!“ protesteerib kohtualune. „Möödunud korral, kui ma oma naabrit seaks sõimasin, sain ma 1200 krooni trahvi, nüüd aga 2000 krooni!“
„Mis teha – sealiha on selle aja jooksul kallinenud!“ vastab kohtunik.

Talumees on kohtu all.
„Teid süüdistatakse solvamises,“ teatab kohtunik. „Te võrdlesite oma naabrit seaga.“
„Vabandust, härra kohtunik, aga kumb neist kaebuse esitas – naaber või siga?“

Kohtunik kohtualusele:
„Istuge kõigepealt oma eluaegne ära, eks siis vaatame...“

„Nõndaks, kohtualune, teid tabati juba 25. taskuvarguselt,“ ütleb kohtunik. „Mida ma pean teiega tegema?“
„Äkki tähistaks sel puhul juba väikest juubelit?“ teeb varas ettepaneku.

Kohtunik küsib kohtualuselt:
„Ma küsin viimast korda: kellega koos te kuriteo sooritasite?“
„Kas te tõesti arvate, et ma oma lihase venna teile üles annan?“ küsib kohtualune vastu.

Kohtunik kohtualusele:
„Niisiis, palun teie viimane sõna.“
„Kas tohib, ma loen selle ette?“
„Mis siis ikka, eks lugege.“
„Palun lubage mulle, et te ei katkesta mind.“
„Hea küll, luban… Hakake ainult juba kiiremini pihta!“
„Kohe alustan: Lev Tolstoi, “Sõda ja rahu!„, esimene peatükk…“

Kohtunik: „Kohtualune! Milline on teie viimane soov?“
Kohtualune: „Ükskõik milline?“
Kohtunik: „Ükskõik.“
Kohtualune: „Sel juhul automaat, kaks padrunipidet, ja hoidke end, raisad!“

Kohtunik kohtualusele:
„Te olete meie kohtu 100 000. klient. Sel puhul võite valida endale meelepärase vangla, kus tahaksite istuda.“
„Palun naistevanglasse!“

Kohtunik: „Miks te endale advokaati ei võtnud?“
Kohtualune: „Kõik advokaadid keeldusid minu asja ajamast, kui said teada, et ma tegelikult seda viit miljonit ei röövinudki.“

Kohtunik: „Te väidate, et kohtualune, kes tappis oma mõlemad vanemad, peaks saama minimaalse karistuse?! Mis põhjusel?“
Advokaat: „Kuid ta on ju orb, härra kohtunik!“

„Kohtualune, miks te oma naisevenna vanni uputasite?“ küsib kohtunik.
„Te võibolla ei usu seda, härra kohtunik, aga ma tegin seda sellepärast, et olen oma naist alati igas asjas usaldanud!“
„Seletage seda lähemalt.“
„Ma tulin päev varem komandeeringust tagasi ja leidsin oma naise tema kõige paremas kleidis köögis kahele lauda katmas. Vannitoast aga kostis laulev mehehääl. Noh, ma mõtlesin kohe, et…

„Kohtualune, miks te kannatanut tulistasite?“ küsib kohtunik.
„Ta magab mu naisega!“
„Ja te tapsite süütu inimese ainult sellepärast, et tal on samasugune maitse kui teil?!“

Kohtunik: „Kohtualune, kui te ütlete kohtule, kuhu te varastatud briljandid peitsite, siis luban, et teie karistus tuleb leebem.“
Kohtualune: „Aga härra kohtunik, kas teile ei tundu, et see on puhtal kujul väljapressimine?“

Šoti kohtunik loeb ette kohtuotsust:
„Kohtualune on paadunud kurjategija. Ta ei ole oma teo pärast vabandanud, ka ei ole kohus leidnud ühtki süüd pehmendavat asjaolu. Seoses sellega ei jää kohtul muud võimalust, kui määrata talle kõige karmim karistus, mida meie seadused ette näevad – rahatrahv.“

Noor advokaat läheb ennast ühte firmasse tööle pakkuma. Personalijuht küsib talt töövestlusel:
„Kas loete ennast ausaks inimeseks?“
„Loomulikult! Näiteks kohe, kui ma oma esimese kohtuprotsessi võitsin, andsin isale 50 000 krooni, mis ta mulle õpingute ajaks laenas.“
„Väga hea. Ja mis protsess see oli?“
„See ... noh, kuidas nüüd öelda… Üldiselt püüdis isa mulle laenatud raha kohtu kaudu tagasi saada…“