Restoran ja toit

„Naine sai kõrbema läinud toidust vingumürgituse“
– siit moraal: kui tahad, et midagi tehtud saaks, siis tee ise või vii naine välja sööma.
Postimehe uudise pealkiri

Naine vaatab restoranis, kuidas üks teine naine oma meest toidab, ning küsib:
„Aga miks Te talle niimoodi kõik ühte kaussi kokku panete?!“
„Sest ta on kunstnik ning muidu hakkaks kohe natüürmorti joonistama...“

„Kelner, mu tassis on praod!“
„No näete, ega me kohvi kangust asjata kiideta!“

„Minge kohe minema, muidu kutsun mehe,“ teatab perenaine asotsiaalile.
„Aga teil pole meest kodus,“ teatab too.
„Miks te nii arvate?“
„Mees, kes abiellus teiesugusega, käib heal juhul kodus ainult söömas.“

„Doktor, mida küll teha? Tulen koju, vaatan magamistuppa, voodis 2 paari jalgu, naine tõuseb ja ütleb mulle: „Kallis, mine kööki, joo kohvi... Ja nii iga päev!“
„Aga mida Te minult soovite?“
„Noh, et kas ma liiga palju kohvi ei joo?!“

Polikliinikus:
„Näen, kuidas Teie jume on muutunud… Te olete vist mu soovitust suitsetada ainult pärast sööki järginud?“
„Loomulikult, doktor! Ma söön nüüd kaksteist korda päevas.“

„Kelner, millest on see suurepärane toit valmistatud?“
„Ahvi munadest, madam!“
„Tõsijutt, vä? Ma ei teadnudki, et ahvid munevad!“

Väikemees mängib liivakastis.
Jäsku kostub hüüe:
„Juhannes-poiss, sööma!“
„Kohe tulen, ema!“
„Mitte ema, vaid isa!“
„Krt teist pededest aru saab!“

„Miks sa lasksid end täna öösel kell kolm kahel kelneril koju tassida?“ kurjustab naine mehega. „Sa lubasid ju enne keskööd kodus olla!“
„Tahtsin tulla küll,“ vastab mees, „aga kelneritel polnud varem aega...“

Viljandi koolilastel on siiski lootust sooja lõunasööki saada – nüüdsest köetakse ruum, kus külma toitu pakutakse, senisest poole soojemaks.

Kaks sõbrannat kohtuvad kohvikus. Üks ütleb teisele:
„Kuulsin, et sul ei pidanud enam märjaks minema.“
„See on küll rumal jutt, kust sa seda kuulsid?“
„Kurjad keeled rääkisid...“

Restoranis:
„Kas teil saab kiiresti lõunatada?“
„Miks mitte, meil on päevapraed – 50 krooni ja 100 krooni.“
„Mis vahe neil on?“
„Vahe ikka on – 50 krooni…“

Sõbrannad omavahel:
„Ma armastan mehi nagu kohvigi.“
„Pruune ja kuumi?“
„Ei, 3 korda päevas...“

Juku ja sööklatäda :
J: Kaks klaasi kisselli palun!
S: Kahte ei saa...
J: Pange siis üks kuhjaga.
S: Täitsa segi? Nii ei saa ju!
J: Kuhi pange teise klaasi!

Tunnis palub õpetaja kirjutada kirjand teemal: „Kui ma oleksin president Putini asetäitja ja ma peaksin kirjutama vabanduskirja, sest juhuslikult välja lennanud rakett on pühkinud minema pool Lõuna-Aafrika Vabariiki.“
Järgmine tund räägib õpetaja, et kirjutada te küll ei oska, ainult üks töö on viite väärt, kui mitte arvestada paari grammatikaviga. Vaata, Peeter, „Ne Jebjot“ kirjutatakse lahku ja…

Restoran. Laua juurde astub kelner, küünarnukini kinniseotud käega:
„Mida härradele pakkuda?“
„Aa, mis teil käega on?“
„Käega kahjuks pole meil midagi! On kala-,kana-, ning sea- ja loomaliha...“

Uus nädal toob restoranidesse ja baaridesse karmi suitsetamiskeelu. Kui inimene soovib nüüd söögikohas avalikult suitsukala, suitsuvorsti, suitsuliha või muud suitsutoodet tarbida, peab ta lahkume selleks spetsiaalselt ehitatud klaasist ja muust ruumist eraldatud kabiinikesse.

Tallinnas avatakse peagi liigsöömise ja rasvumise vastu võitlev kohvik. Portsud on seal nii väikesed, et seda ei leia sagelineid valmistavad kokadki. Jub aon kohviku vastu aga suur huvi, sest pakutavad toidud on ülkallid.

„Ahhoi, kelner, kelner…!“
„Mis paganama kelner?! See siin on tudengisöökla!“
„Aitäh teatamast… Tudeng, tudeng!“

„Ema, mis täna süüa on?“
„Tegin suppi, pojake, ja panin sinna su maitseaineid ka sisse.“
„Milliseid maitseaineid?“
„Neid, mis sul seal sahtlis kotikeses oli… ihhihii…kotikeses-potikeses…eh hehee…maitseained-kaitseained, ähhähää…“