Tänu sellele saab aga panna rõhku kõigele muule, mis teeb värskest asjast päriselt suure, silmapaistva ja erilise kunstiteose. Ja kuigi oma osa nende mõtete tekkimisel on kahtlemata ka näitlejaansamblil – ei mäletagi, millal nägin viimati nii tugevat trupidünaamikat, kus ükski roll ei tõuse teisest kõrgemale. "Loll jutt ninna tagasi!" ei paku meile mugavaid vastuseid, vaid pigem lükkab nimme vaatajat vastikute, värdjalike ja talumatult ebamugavate mõtete suunas. Kokku on toodud nii üldinimlik, meid kõiki ühendav kui ka isiklik, nii traditsioonid kui ka uuendused, nii valgus kui kogu oleva alus kui ka sellele vastanduv pimedus. Suured imed juhtuvad tihti siis, kui mingit kindlust pole.

Selles tükis on midagi toredalt turvalist. Siinkohal tulebki mängu autor, kes ei lase end sisse küntud elutsüklist kuidagi häirida või mõjutada.

Muidugi, nii pöörane kui sa ka ei tundu, siis autoril õnnestub sama eksperimenti teha juba mitmendat korda (!). Visuaal mõjub kui punane marker, millega olulised motiivid alla joonitakse. "Loll jutt ninna tagasi!" pakub õndsat vana aega, kus kõik inimesed olid head. Oopust iseloomustab kindlasti veel kontseptsiooni ja materjali põimitus.

Nähtamatust maailmast saab nähtav tänu tähelepanule, mida sellele loomise hetkel antakse. Mõnedel juhtudel on lisaks isiklikule puudutatud ka ühiskondlikku tasandit. Tükki on põimitud ka üldist emotsionaalset fooni lõhkuvaid stseene, kus sunnitud koomilisus tõuseb liiga eredalt esile.

Teose võtab kokku lause - Ilu ja valu korraga, täpselt nii, nagu hea kunst olema peakski.