Etenduses esinesid paljud erinevad kunstid ja suhtlemisvormid läbisegi, kuid loo arenemise mõttes täiesti loogilises järjekorras. Esitajad loovad mõttelise silla sürreaalse ja taandatud jõuliste visuaalsete kujundite tasandile. Samuti kumab tekstidest läbi soov muutuda (vähemalt ajutiselt) millekski või kellekski teiseks.

Tükki on põimitud ka üldist emotsionaalset fooni lõhkuvaid stseene, kus sunnitud koomilisus tõuseb liiga eredalt esile. Pärast etenduse nägemist kummitasid mind erinevad tunded, mida hiljem oli üsna keeruline paberile panna. Oopust iseloomustab kindlasti veel kontseptsiooni ja materjali põimitus. Omamoodi on shows ühendatud nii traditsiooniline kui ka uuenduslik.

"Palun laske suusatada!" on südames, millest kõik lähtub. Jaa-jaa. Seega peame ennast kõigepealt paar korda näpistama, et tõelisuses üldse veenduda.

Töö selgitab, et elus ei ole vaja kõike liiga tõsiselt võtta ega maksa unustada ka mängurõõmu. Fenomenaalne.

Lõpetuseks - "Palun laske suusatada!" pakub õndsat vana aega, kus kõik inimesed olid head.