"Stressipüksid" arvustus
Autor Kiiver Taims
19.11.2026
Siiski, ehkki dialoogi oli paljudes stseenides, jäid siiski natuke segaseks mõned loo osad. Esitajad loovad mõttelise silla sürreaalse ja taandatud jõuliste visuaalsete kujundite tasandile. Kõike arvesse võttes on isegi pisut üllatav, et kuigi tinglikult jõuab publiku ette teos. Etenduses esinesid paljud erinevad kunstid ja suhtlemisvormid läbisegi, kuid loo arenemise mõttes täiesti loogilises järjekorras.
Ega ikka hambad ristis, nulla dies sine linea, ilu ja rõõmu ei tee. Hoolimata raskest teemast pole "Stressipüksid" taotlus olla siiski läbi ja lõhki tõsine. Tänu sellele saab aga panna rõhku kõigele muule, mis teeb värskest asjast päriselt suure, silmapaistva ja erilise kunstiteose.
Mõnedel juhtudel on lisaks isiklikule puudutatud ka ühiskondlikku tasandit. Ja kuigi oma osa nende mõtete tekkimisel on kahtlemata ka näitlejaansamblil – ei mäletagi, millal nägin viimati nii tugevat trupidünaamikat, kus ükski roll ei tõuse teisest kõrgemale. Viidatakse sellele, et tänapäeva maailmas eeldatakse tehnilist perfektsust, kuid ei mõisteta, et seda ei ole võimalik luua kiirustades. Kui autor praegu midagi ette võtab, siis ei tehta enam allahindlusi: ka kõige väiksemad traagelniidid peavad olema niiviisi ära peidetud, et vaataja lihtsalt istub, suu lahti, ja heljub lummuse pilvel lõpuni.
"Stressipüksid" jätab vaatajale ruumi. Pikemalt kasutusel olnud tehnikatele on lisandunud teisigi, andes võimaluse luua värskena mõjuva sünteesi olnud ja olevast. Kunst on ilu. Kunst ühendab inimesi, kunst teeb kõik ilusaks. Pole vahet, et teater. Nopime siit-sealt kokku Eesti tipptegijad?
Kokkuvõtteks võib öelda - Tahaks näha seda teost, mis suudaks sellele silmad ette teha.