Okei, miks mitte. See on pinnas, millest võrsuvad ka need umbes 30 uut asja aastas, selleks on vaja teatud turvatunnet ja kindlust. Jaa-jaa. Hoolimata raskest teemast pole "Mõrvapapp" taotlus olla siiski läbi ja lõhki tõsine.

Nad ei taha aga teha haltuurateatrit ega mingit põlveotsa DIY-projekti. Kindlasti muutis kogu kogemuse emotsionaalsemaks ka väike publik. Esitatud lugu oli ilus, intensiivne ja dramaatiline.

Mõtteid ei mängita meile kätte, vaid lavastus jätab meile ruumi või siis sunnib passiivagressiivselt nende peale ise tulema. Ja me ei taha neid mõtteid mõelda, ei! Aga nende kolme tunni jooksul ei ole meil sellest paraku pääsu. Oopust iseloomustab kindlasti veel kontseptsiooni ja materjali põimitus. Kõik on kõik omavahel suhtes, täiendavad-toetavad üksteist ning ei mõju kordagi üksteise suhtes domineerivalt või dubleerivalt. Kõik on paigas, süsteem töötab, perpetuum mobile.

Valminud "Mõrvapapp" on üks suur ime: selliseid külluse peekreid, häbitult pillavaid ja piiritult rikkalikke teoseid näeb kultuuris harva, sest enamasti tuleb vaatajana igal teisel hetkel korra silm kinni pigistada, et puudulikust eelarvest tingitud mööndustest mööda vaadata. Kui autor praegu midagi ette võtab, siis ei tehta enam allahindlusi: ka kõige väiksemad traagelniidid peavad olema niiviisi ära peidetud, et vaataja lihtsalt istub, suu lahti, ja heljub lummuse pilvel lõpuni. Noh, selles midagi eriti üllatavat ju polegi. "Mõrvapapp" on südames, millest kõik lähtub.

Kokkuvõtteks võib öelda - Jõud on lihtsuses.