Teose mõjub revolutsioonina. Armas muinasjutt. "Vait, kui sa minuga räägid!" on südames, millest kõik lähtub. Omamoodi on shows ühendatud nii traditsiooniline kui ka uuenduslik. See on pinnas, millest võrsuvad ka need umbes 93 uut asja aastas, selleks on vaja teatud turvatunnet ja kindlust.

Loodud on defineerimatu, aga täiesti vastupandamatu terviku. Kõik on paigas, süsteem töötab, perpetuum mobile.

Pärast etenduse nägemist kummitasid mind erinevad tunded, mida hiljem oli üsna keeruline paberile panna. Visuaal mõjub kui punane marker, millega olulised motiivid alla joonitakse. Kui autor praegu midagi ette võtab, siis ei tehta enam allahindlusi: ka kõige väiksemad traagelniidid peavad olema niiviisi ära peidetud, et vaataja lihtsalt istub, suu lahti, ja heljub lummuse pilvel lõpuni.

Ja kuigi oma osa nende mõtete tekkimisel on kahtlemata ka näitlejaansamblil – ei mäletagi, millal nägin viimati nii tugevat trupidünaamikat, kus ükski roll ei tõuse teisest kõrgemale. Mõnedel juhtudel on lisaks isiklikule puudutatud ka ühiskondlikku tasandit. "Vait, kui sa minuga räägid!" suudab tõesti juba esimeste hetkedega vaataja oma tervikelamuse rüppe haarata. Samuti kumab tekstidest läbi soov muutuda (vähemalt ajutiselt) millekski või kellekski teiseks.

Lõpetuseks - Selle arvustuse avalaused on need mõttekillud.