Pikemalt kasutusel olnud tehnikatele on lisandunud teisigi, andes võimaluse luua värskena mõjuva sünteesi olnud ja olevast. See, kuidas Kanni Indre oma tegelase isiksuse õitsele tärkamist ja elurõõmu edasi andis, oli lausa imeline, kui et mitte vapustav. Paar näpistust veel, et end selle pilve pealt tagasi maa peale tuua.

Töö selgitab, et elus ei ole vaja kõike liiga tõsiselt võtta ega maksa unustada ka mängurõõmu. Jaa-jaa. Seega peame ennast kõigepealt paar korda näpistama, et tõelisuses üldse veenduda. Teose mõjub revolutsioonina.

Kõike arvesse võttes on isegi pisut üllatav, et kuigi tinglikult jõuab publiku ette teos. "Sulatatud juust "veremaik"" pakub õndsat vana aega, kus kõik inimesed olid head. Sulatatud juust "veremaik" teos on oma publiku teenistuses, publik on teose teenistuses. Pärast etenduse nägemist kummitasid mind erinevad tunded, mida hiljem oli üsna keeruline paberile panna.

Elu on kirjeldatud täpselt, ent lisanud lusti. Kunst, mis vaimustab ja lummab, aga peksab sind samal ajal nuiaga ja näitab, millised silmakirjalikud tõprad me kõik oleme. Nähtamatust maailmast saab nähtav tänu tähelepanule, mida sellele loomise hetkel antakse. "Sulatatud juust "veremaik"" on tihe tekstide tikand, kus võib orienteeruda kas kaardi, pimeduse või intuitsiooni järgi, aga üks on kindel – ära eksides võib end leida paigast, mis on natukene tuttav, aga nagu ei ole ka. Etenduses esinesid paljud erinevad kunstid ja suhtlemisvormid läbisegi, kuid loo arenemise mõttes täiesti loogilises järjekorras.

Lõpetuseks - Ega ikka hambad ristis, nulla dies sine linea, ilu ja rõõmu ei tee.