Muu

Kaks jahimeest on soos jahil. Üks vajub sisse ja hakkab appi karjuma. Teine ei tee väljagi. Esimene vajub ja karjub, teine aga ei tee kuulmagi. Enne uppumist jõuab esimene jahimees veel hüüda:
„Tule appi, mis sa passid seal!“.
Tükk aega hiljem, kui ka viimased mullikesed on kadunud, ütleb teine jahimees vaikselt:
„Mis passin, mis passin, ma ei kavatsenudki sind aidata....“

Jack läheb esimest korda jahile ja küsib:
„Kas ma pean alati kohe tulistama või tohin ma vange ka võtta?“

?Kolm meest ajavad baaris juttu.
„Mina olen kalamees,“ ütleb üks. „Ise ma kala küll ei söö, aga mulle meeldib see protsess...“
„Mina aga olen jahimees,“ räägib teine. „Mitte et mul ulukiliha vaja oleks, kuid protsess ise...“
„Minul on aga 36 last,“ teatab kolmas.
Täielik jahmatus.
„Ei, ega ma lapsi just ei armasta, aga teate ise – see protsess ...“

Konn ujub jões ja märkab kokre, kes ühe koha peal ringi tiirutab:
„Tere koger!“ hüüab konn. „Kuidas läheb? Mis teed siin?“
„Kuidas mida, kalamehi ootan!“ vastab koger.
„Segi oled või? Eluisu otsas?“
„Ei, ma olen lihtsalt koos krokodilliga jahil. Mina olen söödaks, tema aga varitseb kõrkjates…“

Harrastuskalurid võitlevad selle eest, et kalapüük tunnistataks ametlikuks olümpiaalaks. Korraldataksegi rahvusvahelised kalapüügivõistlused ja kutsutakse kohale ROKi eksperdid. Pärast võistlust küsitakse ekspertidelt:
„Kas olete nõus, et kalapüük võiks saada olümpiaalaks?“
„Peaaegu. Peab vaid tõestama, et viin ei ole doping!“ vastavad eksperdid.

Noor kalamees vanale:
„Mis 21. sajandi kalamees sa oled, kui ei oska Photoshop'igi kasutada?!“

Kohtuvad kaks sõpra:
„Kas täna kalale läheme?“
„Ei, täna ei lähe. Ma lugesin horoskoobist, et täna on kaladel õnnelik päev.“

Röövpüüdja kõnnib järve kaldal, kaks tohutut haugi õlal. Äkki ilmuvad välja kalakaitseinspektorid:
„Ahhaa, vana, vahele jäid!“
„Kuulge, poisid, need on minu haugid, ma tunnen neid lapsest saadik!“ teatab röövpüüdja.
„Mis asja? Kuidas see oli?“ ei usu inspektorid oma kõrvu.
„Aastaid tagasi jäid kaks haugimaimu järve kaldal kuivale. Panin nad konservikarpi ja hakkasin toitma. Kui suuremaks kasvasid,…

Inglise kalur tuleb püügiretkelt ja läheb sadamaülema juurde:
„Sir, minu võrku sattus meremiin ja ma pukseerisin ta sadamasse.“
„Olete te hulluks läinud?“ röögatab kapten. „Viige see kohe merre tagasi! Kui ta peaks plahvatama, lendab kogu sadam õhku!“
„Ärge muretsege, sir,“ vastab kalur. „Ma peksin teda tund aega kirvega, aga ta ei mõelnudki õhku lennata.“

Hommikul istub jõe kaldal kolm kalameest. Siis ujub esimese õngitseja korgi juurde konn ja küsib sosinal:
„Näkib?“
„Ei näki...“ vastab kalastaja samuti sosinal.
Konn ujub teise õngemehe korgi juurde ja esitab talle sama küsimuse:
„Näkib?“
„Ei...“
Konn ujub kolmanda korgi juurde:
„Näkib?“
„Tss...“ sosistab kolmas kalamees. „Näkib...“
Selle peale viskab konn end suure plartsuga selili ja röögib täie…

„Minu kalapaat on parim maa peal!“ kiitleb vana kalamees.
„Maa peal võib ta küll parim olla, aga vees pole tast üldse asja!“ vastab teine kalur.

Kaks kalameest veedavad terve päeva jõe ääres, saamata kätte kalapoegagi. Õhtul ütleb üks teisele:
„On üks asi, mida ma iialgi ei usu.“
„Mis see on?“
„Et maailmas olevat terveid rahvaid, kes elatuvad ainult kalapüüdmisest!“

Et rahus ja vaikuses mõtiskleda, käib üks kirjanik sageli jõe ääres kalal. Kohalikud kinnitavad talle pidevalt, et see pole õige koht:
„Siin ei ole kala, minge paarsada meetrit allavoolu, seal võtab hästi.“
„Suur tänu,“ vastab kirjanik alati. „See ei huvita mind, see hakkab mind segama.“

„Noh, kas olete mõne kätte ka saanud või?“ küsib mööduja kalamehelt.
„Jah,“ vastab kalastaja süngelt, „ühe püüdsin ja viskasin siis jõkke tagasi.“
„Oli alamõõduline, jah?“
„Ei, täpselt teie kasvu ja sama pealetükkiv!“

Kalamees läheb kodu poole ja tassib uhkelt kaenlas tohutut haugi. Talle tuleb vastu teine kalamees, ämber pisikeste ahvenate ja särgedega käes, heidab kaastundliku pilgu haugile ja küsib parastavalt:
„Mis, sa ainult ühe saidki või?!“

Vestlevad kaks kalameest:
„Kuule, ega sa juhuslikult tea, kus kõik kärbsed talvel on?“
„Ei tea, aga ma tahaksin, et nad suvel sealsamas oleksid.“

Vana kalur lasi võrgu merre ja tõmbas välja võrgutäie mererohtu. Kui taat oli rohu ära kuivatanud ja ära suitsetanud, ilmus ka kuldkalake ja soovid hakkasid täituma…

Vestlevad kaks kalameest:
„Kui sa püüaksid kuldkalakese, mida sa temalt siis sooviksid?“
„Küsiksin raha, tervist ja õnne.“
„Aga mina teeksin temast uhhaad.“
„Miks siis?“
„Sest kui ma eelmine kord kuldkala kätte sain, siis palusin talt armastust ja sõprust. Aga see kala tegi nii, et mind ründavad homod, naised aga ütlevad, et jääme sõpradeks!“

Lohe Gorinõtš mõtiskleb peldikupotil:
„See Ilja Muromets on ikka väga kangekaelne vägimees! Ei taha kohe sugugi välja tulla!“

Hommikul viskus viskus Surematu Kaštšei rongi alla. Päeva peale jõudis ta end maha lasta, ära mürgitada ja üles puua. Õhtuks jättis ta uputamise ja põletamise. Kokkuvõtteks: sel päeval lõbutses vana nii kuis jaksas!