Röövpüüdja kõnnib järve kaldal, kaks tohutut haugi õlal. Äkki ilmuvad välja kalakaitseinspektorid:
„Ahhaa, vana, vahele jäid!“
„Kuulge, poisid, need on minu haugid, ma tunnen neid lapsest saadik!“ teatab röövpüüdja.
„Mis asja? Kuidas see oli?“ ei usu inspektorid oma kõrvu.
„Aastaid tagasi jäid kaks haugimaimu järve kaldal kuivale. Panin nad konservikarpi ja hakkasin toitma. Kui suuremaks kasvasid, tõstsin vanni ümber ja toitsin seal. Lõpuks kasvasid nad nii suureks, et pidin nad järve laskma, aga toidan ikka edasi. Nagu vilistan, on haugid pinnal ja ootavad süüa. Tahate, näitan?“
„No näita.“
Röövpüüdja viskab haugid vette.
„Noh, vilista!“
„Miks?“
„Et hauge pinnale kutsuda.“
„Milliseid hauge?“