Naised ja mehed

Bussi siseneb pikk turske mees ja pöördub ühe noormehe poole:
„Loovutage mulle oma istekoht, ma olen invaliid!“
Noormees vaatab tursket meest kahtlevalt ja ütleb:
„Teie küll invaliidi moodi välja ei näe...“
„Arvate?“ vastab suur mees ja tema silmisse ilmuvad pisarad. „Naine läks mu juurest minema ja nüüd olen ma nagu ilma käteta!“

Mees istub rahvast täis bussis. Tema ette jääb seisma keegi neiu ja teatab nõudlikult:
„Kuulge, ma olen rase!“
„Kas tõesti? Ja te usute, et just nimelt mina olen isa?!“ imestab mees.

Bussi siseneb kaks naist. Kõik mehed istuvad edasi, keegi ei paku istet. Üks naistest ütleb:
„Ma tahaksin, et see ilus mees mulle oma isekoha loovutaks!“
Otsekohe kargab tosin meest püsti...

Bussis kõnetab naine meest, kelle jalg tõmbleb:
„Millest see teil on?“
„See on mul Afganistanist,“ vastab see.
Veidi eemal tõmbleb teisel mehel käsi.
„Kas teil on see ka Afganistanist?“ küsib naine kaastundlikult.
„Ei, see on mul ninast ega taha käe küljest ära tulla.“

Puupüsti täis autobussis pahandab keegi mees:
„Kuulge, neiu, koristage oma kott mu põlvedelt!“
„See pole kott, idioot, see on mu rind!“

Täiskiilutud bussis seisab vanem naisterahvas, vaatab pisut ringi ning koputab siis lähedal istuvale noormehele õlale:
„Vabandage, härra, kas ma tohiksin teile oma kohta pakkuda?“

Puupüsti täis bussi ronib vanamutt, pöördub esimese istuva mehe poole ja käratab valjusti:
„Mees! Kas te olete pime või?! Teie ees on aastates naine!“
Mees laseb ajalehel langeda, vaatab eide poole ja vastab:
„Pole vaja nii tagasihoidlik olla. Öelge otse – “sajandites naine„.“

Keegi vanaeit läheb bussis väljapääsu suunas, lilleline ööpott käes. Ukseni jõudnud, selle ees seisvalt mehelt:
„Väljute ka või?“
Mõttessevajunud mees vaatab memme käes olevat ööpotti ja ütleb:
„Ei, kannatan koduni!“

Üks mees vaatab bussis tükk aega teist ja lausub siis:
„Kuulge, härra, mulle tundub, et olen teid kuskil näinud!“
„Väga võimalik,“ vastab teine, „ma käin päris sageli kuskil.“

Keegi mees trügib puupüsti täis bussis ukse poole, astub kogemata kellegi jalale, aga trügib edasi. Siis taipab, et tuleks ju vabandada ja vaatab tagasi:
„Vabandage!“
„Mine-mine!“ vastab mees, kelle jala peale ta astus. „Ma juba sülitasin sulle selja peale!“

Mehed istuvad pingil ja vestlevad:
„Kui ilus, esteetiliselt täiuslik ja maagiliselt võluv võib olla naine! See on üllast, isegi arusaamatut ja looduslikku hurma peitev vaatemäng, kui sa naise seltsis viibid.“
„Jah, muidugi! Naine, see on ilu sümbol ja inimelu edasikandja kogu maailmas!
Jumala loodud geniaalne olevus!“
Kabineti uks läheb lahti ja õde hüüab istuvatele meestele:
„Hei, teie seal! Kes…

Traumapunkti liipab vaevaliselt läbipekstud mees.
„Taevas hoidku, mis teiega ometi juhtus?“ küsib registraator.
„Kujutage ette,“ ägiseb mees, „jalutan tsirkusest mööda, aga äkki tormavad uksest välja kaks klouni ja kukuvad mind peksma.“
„Mis te räägite?! Tõsiselt või?“
„Ei, naerdes ja irvitades...“

Väsinud mees läheb hilja õhtul hotelli.
„Küllap te sooviksite vist kõigepealt dušši võtta?“ küsib administraator talle võtit ulatades.
„Dušši võtta?“ imestab mees. „Tänan väga, aga mis ma tast ikka võtan, las jääb parem paigale. Mul on kodus veel päris korralik dušš...“

Noorpaar saab hotelli registratuuris toa võtme.
„Millal teid äratada?“ küsib administraator.
„Kell kaks, kell neli, kell kuus ja kell kaheksa!“ vastab mees.

Hotelli administraator kliendile:
„Kui te ei saa mulle tõestada, et see on teie seaduslik naine, ei saa ma teid ühte tuppa paigutada.“
„Aga kui teie suudate mulle tõestada, et see ei ole minu naine, olen teile eluaeg tänulik!“ vastab mees.

Neiu näitab külastajale hotellituba.
„Kas see on teie arvates kõigi mugavustega tuba?“ imestab mees. „Milline siis veel mugavusteta tuba välja näeb?“
„Selline, mida teenindab mu ema!“ vastab neiu.

Hotellis toa võtnud mees läheb mõne aja pärast vastuvõtulauda ja teatab:
„Mulle tundub, et see tuba, mille te mulle andsite, on väga must!“
„Imelik!“ laiutab administraator käsi, „Need, kes selles toas enne teid elasid, ei öelnud küll midagi!“

Hommikul pärast joomingut märkab mees hotelli vestibüülis kahtlaselt tuttavat daami.
„Vabandage, proua, aga mulle tundub, et oleme teiega kuskil kohtunud?“
„Kindlasti, härra! Ma olen selle mehe naine, kes teile eile hotelli baaris kõrvakiilu andis.“

Virtanen ja Svensson said Talvesõja ajal rindelt paar päeva puhkust ja mürgeldasid Helsingis põhjalikult. Kui nad hommikupoole ööd hotelli magama said, olid mehed nii väsinud, et ei kuulnud-näinud midagi. Just sel ajal pommitas vene lennuvägi aga Soome pealinna ja ka hotelli ümbrus sai rängalt kannatada. Virtanen ärkas hommikul esimesena, vaatas aknast välja ja hakkas siis kibekiiresti sõpra ärata…

Mees räägib sõbrale, et hotellis, kus nad elavad, on palju margikogujaid.
„Millest sa seda järeldad?“
„Kuulsin oma kõrvaga kuulsin, kuidas üks noormees oma neiule ütles: “Näita sa omasid, siis mina näitan omasid...„.“