Virtanen ja Svensson said Talvesõja ajal rindelt paar päeva puhkust ja mürgeldasid Helsingis põhjalikult. Kui nad hommikupoole ööd hotelli magama said, olid mehed nii väsinud, et ei kuulnud-näinud midagi. Just sel ajal pommitas vene lennuvägi aga Soome pealinna ja ka hotelli ümbrus sai rängalt kannatada. Virtanen ärkas hommikul esimesena, vaatas aknast välja ja hakkas siis kibekiiresti sõpra äratama:
„Svensson, laseme kähku jalga, seda suppi, mis me siin öösel kokku oleme keetnud, ei jõua me eluilmaski ära süüa!“