Markov käib Peterburis ringi ja märkab äkki, kuidas number 40 bussi pealt astub maha Dostojevski.
„Kuule, vana,“ pöördub Markov Dostojevski poole, „mul on pudel portveini, lähme joome selle lähimas trepikojas ära.“
„Ei, tead, ma ei saa,“ vastab Dostojevski. „Ma pean oma kirjastajaga kokku saama.“
Markov läheb edasi ja korraga kargab talle pähe, et Dostojevski on juba üle saja aasta surnud. Ta tormab tagasi sinnapoole, kus ta Dostojevskit nägi ja satub nurga peal Pushkiniga kokku.
„Kuule, Markov,“ ütleb Pushkin, „Dostojevski rääkis, et sul pidi pudel portveini olema. Lähme joome selle lähimas trepikojas ära.“
„Kuule, vana,“ pöördub Markov Dostojevski poole, „mul on pudel portveini, lähme joome selle lähimas trepikojas ära.“
„Ei, tead, ma ei saa,“ vastab Dostojevski. „Ma pean oma kirjastajaga kokku saama.“
Markov läheb edasi ja korraga kargab talle pähe, et Dostojevski on juba üle saja aasta surnud. Ta tormab tagasi sinnapoole, kus ta Dostojevskit nägi ja satub nurga peal Pushkiniga kokku.
„Kuule, Markov,“ ütleb Pushkin, „Dostojevski rääkis, et sul pidi pudel portveini olema. Lähme joome selle lähimas trepikojas ära.“