Kaks isa on kokku saanud. Üks kurdab teisele:
„Ma saatsin oma poja pealinna instituuti õppima. Paraku tegeleb ta seal mitte õppimisega vaid ajab tüdrukuid taga, suitsetab vesipiipu, joob õlut ja läbustab nagu suudab.“
„On ka asi, mille üle imestada! Suurem osa tudengeid elab tänapäeval täpselt samasugust elu,“ ei leia teine isa kuuldus midagi taunimisväärset.
„Mul on tunne, et ma panin poisi õppima saatmisega täiesti puusse,“ ütleb kurtja juba kahetsusega hääles. „Ma oleks pidanud poisi koju jätma ja ise instituuti õppima minema...“