Maal elavad naabertaludes kirikuõpetaja ja talunik. Talunik kasvatab lambaid. Tal surevad lambad tihti ja talunik jätab korjused kirikuõpetaja maa peale vedelema.
Kirikuõpetaja kirjutab viimases hädas kirja kohalikule valla volikugule, et talunik nii alatult käitub.
Valla volikogu aga on irooniline ja vastab kirikuõpetajale, et matmine on nagu tema amet.
Kirikuõpetaja kirjutab vastu:
„Ma saan aru küll, et matmine on minu amet, aga ma tahtsin enne kadunukeste sugulasi informeerida.“