Tuleb mees peenesse restorani ja tellib kelnerilt söögi kõrvale pudeli kõige kallimat konjakit.
Mõne aja pärast kutsub kelneri:
„Kuulge, see klaverimängija seal nurgas... Väga ilusasti mängib. Viige talle ka minu poolt pudel kõige kallimat konjakit. Ah jaa... te ise paistate ka väga meeldiv inimene olevat. Võtke omale ka üks pudel.“
Kelner tänab ja kummardab ette-taha.
Arve maksmisel aga selgub, et mehel ei olegi raha. Kelner vihastab, peksab mehe läbi ja viskab tänavale.
Nädal hiljem on mees uuesti samas restoranis. Kelner tunneb ta ära ning astub irwitades laua juurde:
„Noh? Kõige kallim konjak jälle?“
„Jah, palun...“
„Klaverimängijale viime ka pudeli?“
„No ikka...“
„Ja pudel mullegi?“
„Eee... ei. Sulle ei saa. Sa hakkad purjus peaga kaklema...“