Isa ja tütar tulevad krematooriumist ja kannavad väikest urni ämma tuhaga.
Tütar räägib:
„Isa, paneme urni klaveri peale ja kui ma sellel mängin, on tal hea kuulata. Ta ju nii härdalt alati kuulas, kui ma mängisin!“
Isa:
„Ei tütreke, me valame selle tuha liivakella, las töötab veel, kuramus!“
Tütar räägib:
„Isa, paneme urni klaveri peale ja kui ma sellel mängin, on tal hea kuulata. Ta ju nii härdalt alati kuulas, kui ma mängisin!“
Isa:
„Ei tütreke, me valame selle tuha liivakella, las töötab veel, kuramus!“