Isa ja tütar tulevad matusemajast, kandes ühtlasi urni ämma ja vanaema tuhaga. Tütar vaatab isa otsa ja lausub:
„Isa, paneme urni vanaema tuhaga klaveri peale, ta armastas ju alati kuulata minu klaverimängu.“
Isa vastab:
„Ei tütreke, me paneme tuha liivakella sisse. Lase ta ramp töötab ka natuke, muidu jahvatas ja intrigeeris kogu aeg oma lollustega. Peaasi, et ta oleks suletud ruumis ja enam meie ellu ei sekkuks.“