Kord enne suurt veeuputust elasid paradiisiaias Aadam, Eeva ja kõik ülejäänudki pudulojused. Eeva oli aga täielik nümfomaan ja oli oma suure saamahimuga kõik üdini ära hirmutanud. Ärkab ühel hommikul, tahaks, aga Aadam juba jooksu pannud.
Läheb metsa ja näeb paaviane oma päevaseid toimetusi tegemas. Hiilib ligi, krabab kõigest jõust, aga paavian on väledam ja saab lõiget. Ainult paaviani tagumikunahk koos karvadega jääb Eeva küünte vahele. Nördinud Eeva läheb saamalootuses edasi. Näebki mammuteid, aga metsas juba jutt liikvel. Mammutid pagevad kabuhirmus. Eeva mõtleb. Teha pole aga enam midagi. Läheb tiigi äärde, võtab kalal natist kinni ja õiendab kalaga asja ära.
Sellest loost saame teada miks ahvidel tagumike peal karvad ei kasva, võime aimata miks mammutid välja surid, aga seda kuidas kala tegelikult lõhnas ei saa me kunagi teada!