Kord otsustanud kolm meest, venelane, prantslane ja mulgisoost eestlane, minna Himaalajasse seni vallutamata mäetipule ning sinna suure rahvastesõpruse märgiks lipud panna.
Jõudnud õhtuks mäe jalamile ja otsustanud ronimise hommikuks jätta. Pugenud telki magama.
Venelane vaadanud norisevaid kaaslasi ja mõelnud, et igas asjas olnud venelased esimesed. Asi see nüüd mingi mulgi ja prantslasega mäge koos jagada – lähen parem üksi. Lipp selga ja punuma.
Jõudnudki tippu ja mis ta näeb. Seal istub lumeinimene ja määrib oma üüratut liiget soolapekiga. Lumeinimene märganud venelast kah ja haaranud sellel jalgadest, juurides venelase uruauku nii et raksunud.
Venelasel nii häbi, et otsustanud allaronides asja vaikselt maha salata. Pugenud telki ja maganud nagu poleks miskit olnud.
Südaööl ärganud mulk. Vaadanud kaaslasi ja otsustanud, et põrgu need rahvad ja nende sõprused – lähen üksi. Lipp selga ja tippu.
Seal sama pilt, mis venelasegagi: lumeinimene, liige ja soolapekk. Eks lumeinimene toimetanud mulgigagi omi tegemisi nii et valus vaadata.
Mulk otsustanud kah asja maha vaikida ja ronis alla telki ja puges vaikselt põhku.
Vastu hommikut ärganud prantslane. Arvas temagi ennast teistest kavalamaks ja hiilis salamisi mäkke.
Kirend kukk ja tõusnud päike ning venelane koos mulgi mehega ärganud koleda karjumise pääle. Kiiganud nad siis telgist välja ja mis nad näinud: mäest kakerdab alla prantslane, oigab metsikult ja hoiab kahe käega kannikatest kinni.
Venelasel hakanud südametunnistus vaevama ja tunnistanud prantslasele üles, et ta salaja mäel käinud ja kõike näinud ja oleks tegelikult võinud ju hoiatada.
Mulk kah astunud prantslase manu ja tunnistanud oma süüd: „...seni kuni see karvand mu ahtri kallal askeldas, leidsin tükikese soolapekki – küll maitses hää...“