Härra Müller teeb une-eelset jalutuskäiku. Äkki lendab miski ühes viienda korruse
aknast välja. Müller astub lähemale ning näeb, kuidas põõsastest lonkab välja keegi mees ja pöördub tema poole:
„Kuule, ole meheks, osuta mulle üks teene. Seisa mõnda aega siin selles kohas. Minu naise juurde tulid armukesed, ma lähen kohe üles ja viskan nad aknast välja. Sina loe nad lihtsalt üle ja ütle mulle pärast, palju oli.“
„Hea küll,“ jääb Müller nõusse, „nagunii pole midagi targemat teha.“
Mees läheb minema, Müller jääb ootama. Mõne aja pärast lendabki keegi jälle samast aknast välja.
„Üks!“ loendab Müller.
„Oota, ära loe – see olen jälle mina!“