Lõvi kutsus metsas kõik kokku ja lubas lahkesti jagada lõviprouat loomaga, kes kõrgelt kaljunukilt alla hüppab. Loomad ronivadki kõik mäkke, lõvi ootab aga all. Ootab ja ootab kui näeb korraga üht pisikest täppi taevast langemas, täpp läheb aga muudkui suuremaks kui korraga prõmatab prõmmdi otse lõvi nina ees vastu maad.
„Karu kurrat! Noh julge loom, nüüd lõviemandat põnksama!“ õhutab loomade kuningas. Karu ei tee kuulmagi vaid hakkab uuesti mäkke ronima.
„Kuule karu, kuhu punud? Marss lõviemandat põnksama!“ kamandab loomade kuningas.
Karu pomiseb ainult:
„Kõigepealt lähen põnksan seda, kes mu sealt ülevalt alla tõukas.“