Ühel päeval pärast tunde otsustasin klassikaaslast vaatama minna, kes mõni aeg tagasi oli puu otsast alla kukkunud. Tema ema juhatas mind poja ukse taha. Kuulsime kuidas Tõnis Pavlov toas laulis:
„Koolikell, koolikell, oled väike lõbus sell, oled tihti abimees, kui su sõber tahvli ees.“
Vaatasin tema emale otsa. Too kõverdas virilalt suud. Mulle tundus, et ta jättis midagi ütlemata.