Ripuvad nahkhiired koopalaes reas ja püüavad talveunne jääda. Ühel väiksel nahkhiirepoisil ei tule und ja muudkui tüütab oma isa küsimustega:
„Issi, miks see nahkiir seal rea lõpus ei ripu nii, nagu meie, vaid istub nagu kana õrrel?“
Isa vaatab ka sinnapoole. „Kus, ah tädi Friida? Tema on meil ju jooga.“