Kolhoosiaegadest.
Nooruke traktorist tagurdab ebaõnnestunult ja ajab järelkäru sõnnikukoormaga külili. Kargab kutt traktorist välja, ähmi täis, jookseb ümber uppis käru, tõmbleb ja rabeleb.
Zootehnik räägib talle:
„No mis sa tõmbled siin, teeme ühe suitsu, mõtleme läbi, et mis ja kuidas nüüd saab.“
Noor traktorist vastu:
„Ei ole aega. Sõnnik laiali, käru kummuli, Semjonitsh hakkab sõimama.“
„Ah jäta, näe, võta sigaretti,“ ulatab vanem mees talle paki.
No teevad suitsu siis.
„Vot nii on siis lood,“ jätkab zootehnik juttu. „Sul võtab siin pool päeva, et selle sitaga hakkama saada. Nii jääd veel lõunasöögist ilma. Läki sööma.“
„Ei saa, Semjonitsh hakkab räuskama,“ muretseb nooruke kolhoosnik.
No hea küll, läksid ikkagi sööma. Söödud, võtab zootehnik välja pudeli piiritusega.
„Noh, teeme suu väheke kibedaks kah.“
„Ei tohi, Semjonitshilt saan pähe,“ ajab noor traktorijuht sõrgu vastu.
„Ah ei saa sa midagi, küll jõuad selle sita kah korda ajada,“ vastab zootehnik ja valab klaasid täis.
Teevad pudelile põhja peale.
„Noh, nüüd ei teeks paha ka mõni pudel õlle,“ on zootehnikul sakk sees.
„Ei-ei, ma nüüd pean minema, muidu Semjonitsh pahandab“.
„No kus see Semjonitsh sul üldse on?“
„Ta jäi sinna traktori juurde, sõnnikukoorma alla...“