Metsakülas elab pruudieas neiu koos emaga. Lähedal asub sõjaväebaas ja üle talu lendavad tihti kopterid. Ema seletab tütrele.
„Need on kole kurjad linnud ja pahadel lastel nokivad silmad peast välja!“
Järgmisel päeval korjab tüdruk raiesmikul vaarikaid, kui äkki kopter maandub samal lagendikul. Tüdruk katab silmad kätega ja pistab pea sügavale vaarikapõõsasse. Priske pepu jääb kutsuvalt urvi ja üks kopterist väljunud sõdurpoiss asub rõõmsalt asja kallale.
„Noki, mis sa nokid,“ ütleb neiu kahjurõõmsa häälega, „silmi sa ikka välja ei noki!“