Purjus mees pöördub varahommikul bussis reisijate poole:
„Inimesed, vaadake välja! Akna taga on kevad!“
Keegi ei tee väljagi, unised inimesed sõidavad tööle. Joodik ei jäta:
„Ei, ma palun teid – vaadake! Missugune ilu, kõik õitseb, linnud laulavad!“
Keegi ei reageeri. Kõik on vaiksed, oma mõtteisse süvenenud.
„Hea küll, mis siis ikka,“ ümiseb joodik, „kui siin tõesti kedagi ei ole, siis ma lasen ühe kõva peeru...“