Ühel talumehel olid täiskasvanud kaksikud pojad. Üks neist oli ääretu optimist, teine parandamatu pessimist. Olles tolle pessimismist ülimalt häiritud, otsustas talumees psühholoogilt nõu küsida. Kui too oli talumehe loo ära kuulanud, soovitas ta teha poegadele nende sünnipäeval kingitused ja panna need kahte erinevasse ruumi. Pessimistile tuliuus mootorratas ühte ruumi. Teise ruumi aga viia suur lasu sõnnikut optimisti tarvis.
Noormeeste sünnipäeva hommikul teatas isa, pöördudes esimeses järjekorras pessimisti poole:
„Mul on teile mõlemale kingitused. Sinu oma on aidas, aga sinu oma laudas.“
Pessimist suundus aita, sikutas sealt välja mootorratta ja heitnud sellele pilgu, hakkas hädaldama:
„Mis küll saab, kui see mul ära aetakse? Seda ma küll üle ei elaks. Kes teab, äkki satun sellega veel avariisse? Siis ma olen kindlasti omadega täiesti läbi!“
Lauta läinud optimist aga ei ilmunud sealt lähema tunni jooksul välja. Kui teda ka kahe tunni pärast polnud, hakkas isa muretsema ja läks vaatama, mida poeg laudas teeb. Ta nägi, et too on ülepea sõnnikuga koos, kuid sellest hoolimata lahutab hunnikut edasi. Nähes isa, ütles poeg:
„Ma olen täiesti kindel, et sa oled oled selle hunniku sisse midagi väga väärtuslikku peitnud!“