Jahimehel on juubel. Tuba jahimehi täis ja ei pääse ka jahimehe jutust. Juubilar alustab:
„See oli mu elu jaht, savannides, olin nimelt lõvi jahil. Kolm nädalat olin juba jahil, kaart oli kadunud, püss oli pooleks, juua polnud midagi, nuga oli samuti kadunud ja lõvi ka polnud. Ja siis, neljandal nädalal märkasin lõvi. Roomasin talle vaikselt lähemale, hüppasin talle hammastega kõrri, suu karvu täis ja...“
Siis tuleb tema abikaasa ja teatab, et talle on telefon. Juubilar lähebki teise tuppa telefoniga rääkima. Tuleb siis mõne aja pärast tagasi ega mäleta halligi, mida ta enne kokku luuletanud oli ning küsib:
„Kus ma siis pooleli jäingi?“
Külalised on aga põnevusest hulluks minemas:
„Noh, suu karvu täis ja...“
Selle peale lausub juubilar:
„Noh, suu karvu täis ja siis lõi neiu jalad kokku, mul prillid krõpsti pooleks.“
„See oli mu elu jaht, savannides, olin nimelt lõvi jahil. Kolm nädalat olin juba jahil, kaart oli kadunud, püss oli pooleks, juua polnud midagi, nuga oli samuti kadunud ja lõvi ka polnud. Ja siis, neljandal nädalal märkasin lõvi. Roomasin talle vaikselt lähemale, hüppasin talle hammastega kõrri, suu karvu täis ja...“
Siis tuleb tema abikaasa ja teatab, et talle on telefon. Juubilar lähebki teise tuppa telefoniga rääkima. Tuleb siis mõne aja pärast tagasi ega mäleta halligi, mida ta enne kokku luuletanud oli ning küsib:
„Kus ma siis pooleli jäingi?“
Külalised on aga põnevusest hulluks minemas:
„Noh, suu karvu täis ja...“
Selle peale lausub juubilar:
„Noh, suu karvu täis ja siis lõi neiu jalad kokku, mul prillid krõpsti pooleks.“