Hajameelne professor lahkub hotellist, kuid märkab varsti, et on oma vihmavarju maha unustanud. Kui ta oma endise toani jõuab, saab ta aru, et uued elanikud on juba sees. Toast kostab järgmine jutt:
„Kelle käekesed need on?“ „Eks ikka sinu, kallis.“ „Kelle jalakesed need on?“ „Ka need kuuluvad sulle!“ „Kelle põlvekesed need on?“
Seda kuuldes ei pea professor enam vastu ja hüüab:
„Kui jõuate vihmavarjuni, siis, palun, pidage meeles, et see on minu oma!“