Ennemuiste, tsaariajal läind vene sõdur kroonust puhkusele. Kuna rongid
käinud viletsalt, kui tänapäeval, läinud jalgsi. Õhtu eel jõudnud eesti
külla. Koputanud esimese talu aknale ja teind käte, jalgadega selgeks, et
vajab öömaja.
Tares eland eite-taati võtnud sõdurpoisi lahkelt vastu. Andnud süüa, juua ja
kuna majas olnud ainult üks voodi, võtnud endi vahele magama.
Öösel teeb taat silma lahti. Vaatab, voodi krt kõigub:
„Kuule eit,“ sosistab taat, „mul on säänne tunne, et sind vist
nussitass!“
„Seda minagi kuullema jäin,“ kiidab eit vastu, „kuid kuda vene keeli
üelda, et jätand järgi!“ Ei tea eit, ei taat.
Järsku eidel plahvatab:
„Kuule taat! To kerkuõpetaja, too om üits tark miis, äks tema tiab? Mine
küsü tolle käest!“
Ronib siis taat sängist välja, kisub püksid jalga, hame selga. Hakkab juba
uksest välja minema, kui eit hüüab:
„Kuule taat, ei oleki inämp vaja minnä! Jõnksu jääväki juba harvempass!“