Klooster muretseb nunnadele jalgrattad. Nunnad sõidavad ratastega hommikust õhtuni, hoovilt kostab pidevat kiljumist, naeru ja kilkeid. Abtiss kannatab ühe päeva, kannatab ka teise, kuni kolmandal päeval ta kannatus katkeb, ning ta hõikab hoovil sõitvatele nunnadele:
„Kui te vait ei jää, lasen ma ratastele sadulad peale panna!“