Reeturi jahil. (ilmunud saksa okupatsiooni ajal, stiil säilunud)
Kulla sõber ja muidu kõrilõikaja seltsimees Jossif Stalin istus Kremkas, s.o. Kremli kartulikeldris. Ega ta sinna polnud selleks läinud, et lõunaks maaubinaid kööki viia. Kus sa sellega! Tema istub siin saksa pommide eest varjus. Hoidis oma eluküünlakest tuule eest. Keeras vuntsi ja haudus sõjaplaani. Äkki tuli trepist igavese robinaga alla Nilpstio, s.o. Nõukogude ilmajaama peastaabi tuleviku ilmutuse osakonna käskjalg Vanka Passatski. Tema oli tõusev täht nõukogude taevas. Aga täna oli mehel nutt varaks. „Noh mis sa Vanka selgitad?“, päris Jossif kohe. „Asi on prosta, seltsimees!“, seletas Vanka. „Prosta?“ „Täitsa prosta- sula tuleb!“ Sõber Stalin kargas püsti. „Kes see niisugust sabotaashi teeb?“, karjus. Ja Vanka seletas alandlikult, et Kriuks, s. o. Kremli ilmauurimise keskselts, ise teatas. Teatas niimoodi, et päike tõuseb päev-päevalt aina kõrgemale, lumi muutub vedelaks, tuul muhedaks ja noored inimesed hakkavad vaatama hiiglama sügavalt üksteise silmadesse. Lihtsalt -kevad, seanägu, trügib ligi!„ “Ega ikka ei trügi küll!„, kärkis isake Stalin. “Maha lasta kõik. Muud miskit, aina maha!„ Vanka oli sellega kohe nõus. See on Venemaa üleminekuvormel. Ainuke ja lihtne abinõu igasuguste keerukate küsimuste lahendamiseks. Kihutas siis Vanka süüdlast otsima. Jooksis Kremkast algul Nilpstiosse, sealt Kriuksu. Uuris, et kes see siga? Aga niisugust ei leitud. Sabotaashnik oli justkui lutikas pugenud peitu. Lõpuks professor Nalihvka, sirbi-vasara ja väntvõlli ordenikandja, teatas, et ega teised ikka süüdi ei ole, kui baromeeter ise. Soh. Nüüd oli lõpuks süüdlane ikkagi pihus. Vanka jooksis Kremkasse ja esines ettekandega: “Tere-trastu, seltsimees esselents! Tead, seesamune, et sms Baromeeter saboteerib. „Vaata nadikaela!“ –arvas Josif ja kirjutas surmaotsusele alla. Nüüd läks Vankal jälle suureks sõiduks lahti. Kogu Moskva nuhid, veerand linna elanikkonnast, pandi Baromeetrit, alatut riigireetjat, otsima. Ajalehed sõimasid ropult. „Sms Baromeeter on igavene idu! Seasilm ja koerapoeg, passatski, kuke pea ja muidu suli! “-kirjutas „Pravda“ oma ajaloolises juhtkirjas. Metallitehas „Punane Kruvipeitel“ võttis vastu resolutsiooni, et sms Baromeeter on juba 20 aastat vedanud Nõukogude Liitu alt, löönud ühe stahhaanovlase nina viltu ja ta tuleb pressida laiaks. „Üks nöögib üht ja teine teist, kuid õige nöök on kaugel meist!“ –kinnitati resolutsiooni lõpus üksmeelselt ja uhkelt. Lausa seatemp oli aga see, et sms Baromeetrit kusagilt ei leitud. Just kui maa alla pugenud, tigu! Aga kui kevad vägisi ikka lähemale tuli, kui Kremkas kartulid juba idanema hakkasid ja Kremli viisnurga harul värblane „Internatsionaali“ siristas, siis lasti ähmiga maha pooled poliitvangid, kellede nimed algasid pehme b-ga ehk tüma d-ga. Niimoodi huupi lasti, kobina peale, sest Stalin ei tahtnud kevadet.
Kulla sõber ja muidu kõrilõikaja seltsimees Jossif Stalin istus Kremkas, s.o. Kremli kartulikeldris. Ega ta sinna polnud selleks läinud, et lõunaks maaubinaid kööki viia. Kus sa sellega! Tema istub siin saksa pommide eest varjus. Hoidis oma eluküünlakest tuule eest. Keeras vuntsi ja haudus sõjaplaani. Äkki tuli trepist igavese robinaga alla Nilpstio, s.o. Nõukogude ilmajaama peastaabi tuleviku ilmutuse osakonna käskjalg Vanka Passatski. Tema oli tõusev täht nõukogude taevas. Aga täna oli mehel nutt varaks. „Noh mis sa Vanka selgitad?“, päris Jossif kohe. „Asi on prosta, seltsimees!“, seletas Vanka. „Prosta?“ „Täitsa prosta- sula tuleb!“ Sõber Stalin kargas püsti. „Kes see niisugust sabotaashi teeb?“, karjus. Ja Vanka seletas alandlikult, et Kriuks, s. o. Kremli ilmauurimise keskselts, ise teatas. Teatas niimoodi, et päike tõuseb päev-päevalt aina kõrgemale, lumi muutub vedelaks, tuul muhedaks ja noored inimesed hakkavad vaatama hiiglama sügavalt üksteise silmadesse. Lihtsalt -kevad, seanägu, trügib ligi!„ “Ega ikka ei trügi küll!„, kärkis isake Stalin. “Maha lasta kõik. Muud miskit, aina maha!„ Vanka oli sellega kohe nõus. See on Venemaa üleminekuvormel. Ainuke ja lihtne abinõu igasuguste keerukate küsimuste lahendamiseks. Kihutas siis Vanka süüdlast otsima. Jooksis Kremkast algul Nilpstiosse, sealt Kriuksu. Uuris, et kes see siga? Aga niisugust ei leitud. Sabotaashnik oli justkui lutikas pugenud peitu. Lõpuks professor Nalihvka, sirbi-vasara ja väntvõlli ordenikandja, teatas, et ega teised ikka süüdi ei ole, kui baromeeter ise. Soh. Nüüd oli lõpuks süüdlane ikkagi pihus. Vanka jooksis Kremkasse ja esines ettekandega: “Tere-trastu, seltsimees esselents! Tead, seesamune, et sms Baromeeter saboteerib. „Vaata nadikaela!“ –arvas Josif ja kirjutas surmaotsusele alla. Nüüd läks Vankal jälle suureks sõiduks lahti. Kogu Moskva nuhid, veerand linna elanikkonnast, pandi Baromeetrit, alatut riigireetjat, otsima. Ajalehed sõimasid ropult. „Sms Baromeeter on igavene idu! Seasilm ja koerapoeg, passatski, kuke pea ja muidu suli! “-kirjutas „Pravda“ oma ajaloolises juhtkirjas. Metallitehas „Punane Kruvipeitel“ võttis vastu resolutsiooni, et sms Baromeeter on juba 20 aastat vedanud Nõukogude Liitu alt, löönud ühe stahhaanovlase nina viltu ja ta tuleb pressida laiaks. „Üks nöögib üht ja teine teist, kuid õige nöök on kaugel meist!“ –kinnitati resolutsiooni lõpus üksmeelselt ja uhkelt. Lausa seatemp oli aga see, et sms Baromeetrit kusagilt ei leitud. Just kui maa alla pugenud, tigu! Aga kui kevad vägisi ikka lähemale tuli, kui Kremkas kartulid juba idanema hakkasid ja Kremli viisnurga harul värblane „Internatsionaali“ siristas, siis lasti ähmiga maha pooled poliitvangid, kellede nimed algasid pehme b-ga ehk tüma d-ga. Niimoodi huupi lasti, kobina peale, sest Stalin ei tahtnud kevadet.