Kütt räägib sõpradele oma viimasest jahilkäigust:
„Hiilin vaikselt läbi öise metsa karukoopa juurde... Võtan püssi seljast, pistan koopasse ja annan mõlemast rauast tuld! Trahh-trahh! Ja jään jälle vaikselt ootama, vaevu hingates... Ja äkki tunnen, kuidas kaks rasket käppa mu õlgadele toetuvad! Ja kuidas kellegi kuum hingeõhk mu kukalt kõditab! Sisetunne ütles mulle küll, et see on minu Neero, aga püksid tegin sellele vaatamata täis!“