Ilus kevadõhtu. Kuulsa tsaariarmee ohvitserid võtavad napsi ja mängivad kapteni kodus kaarte. Korraga tormab tuppa peremehe väike poeg, teeb tiiru ümber mängulaua ja teatab:
„Issil on ärtu kunn!“
Ja laseb jalga. Kui uus ring alanud, on poja taas kohal:
„Aga onu leitnandil on poti kuus!“
No krt, ei saa mängida. Taas jagatakse kaardid, nagamann jälle kohal:
„Aga porutshikul...“
Rzhevski paneb kaardid pahupidi lauale:
„Stopp, poiss! Tule minuga korraks teise tuppa.“
Mõne minuti pärast on porutshik tagasi laua taga ja mäng jätkub. Poisist pole enam ei kippu-kõppu.
„Porutshik, mis te temaga tegite, et ta enam nägu ei näita?“ pärib peremees.
„Andsite peksa?“
„Mis te nüüd, härra kapten, ma olen ju ikkagi ohvitser.“
„???“
„Ma õpetasin ta onaneerima.“