Tänavanurgal seisab kerjus, käkras kaabu käes. Temast jalutab mööda elegantselt riietatud härra Müller. Ta vaatab uurivalt kerjust ja jääb siis tema juures seisma.
„Tere, vanapoiss,“ ütleb ta kerjusele tuttavlikult. „Sinu kunagised kolleegid meie kontoris on siiamaani vaimustuses sellest, kui julgelt sa shefile oma arvamuse näkku ütlesid!“