Tsapajev ja Petka sõidavad autoga. Tee ääres hääletab kena neiu:
„Võtke mind peale, härrad ohvitserid, tasun natuuras.“
„Kas meil natuurat on tarvis?“ küsib Tsapajev Petkalt.
„Ei ole.“
„Siis sõidame edasi!“
Natukese aja pärast uurib Tsapajev:
„Mis see natuura on?“
„Ei tea,“ vastab Petka.
„Mina ka ei tea. Sõidame tagasi ja küsime järele.“
Sõidavadki. Neiu on ikka veel tee ääres.
„Mis see natuura on?“ küsib Tsapajev.
„Noh,“ alustab neiu, „võtan püksid jalast...“
„Petka, kas meil pükse on vaja?“
„Ei ole.“
„Siis sõidame edasi.“
„Võtke mind peale, härrad ohvitserid, tasun natuuras.“
„Kas meil natuurat on tarvis?“ küsib Tsapajev Petkalt.
„Ei ole.“
„Siis sõidame edasi!“
Natukese aja pärast uurib Tsapajev:
„Mis see natuura on?“
„Ei tea,“ vastab Petka.
„Mina ka ei tea. Sõidame tagasi ja küsime järele.“
Sõidavadki. Neiu on ikka veel tee ääres.
„Mis see natuura on?“ küsib Tsapajev.
„Noh,“ alustab neiu, „võtan püksid jalast...“
„Petka, kas meil pükse on vaja?“
„Ei ole.“
„Siis sõidame edasi.“