Kord olid Tshapajev ja Petka jälle metsa ära eksinud. Kõmpisid kaua edasi-tagasi ja otsisid õiget teed. Petka ei pidanud vastu ja kukkus maha surema. Äkki kuulis ta matsutamist, tõstis pea ja nägi, et Tshapai sööb marju.
„Vassili Ivanovitsh! Need on ju hundimarjad!“
„Ah käigu see hunt ka p...sse, küll ta omale uued leiab.“