Vanataadi vankrile kihutab otsa uusrikka mersu. Vanker lendab ühele poole, hobune teisele, taat kolmandale. Vanamees lamab maas ja mõtleb:
„No see sell on nüüd portsu otsas! Tuliuus vanker puruks, tõuhobune vigastatud, minul kah vist luud-kondid katki... Eluaeg maksab!“
Uusrikas tuleb mersust välja ja näeb, et hobune koriseb maas. Ta võtab taskust püstoli, laseb hobusele kuuli pähe ja astub taadi juurde:
„Noh, vana, kuidas siis sinuga lood on?“
„Pole viga, pojake,“ vastab taat värisedes, „tervis on nüüd paremgi, kui enne avariid.“