President Arnold Rüütel tahab pangast raha võtta, kuid on passi maha unustanud. Teller teatab:
„Ma ei saa teile raha välja maksta, kuni te pole oma isikut tõestanud.“
„Aga tütreke, ma olen ju Eesti Vabariigi president!“ hüüab Rüütel. „Arnold Rüütel olen, küsi ükskõik kellelt siin saalis!“
„Häh, igaüks võib öelda, et ta on Arnold Rüütel!“ kähvab teller. „Ja teisi kliente ma teie pärast küll häirima ei hakka! Aga kui teil passi ei ole, äkki saate oma isikut mulle kuidagi teistmoodi tõestada?“ pakub ta siis välja.
„Kuidas teistmoodi?“ imestab Rüütel.
„Noh, üleeile käis meil Cool D, kah ilma passita. Tema näiteks räppis meile. Oli ikka jube kuulata küll, aga raha sai kätte. Ja eile käis Kiku, oli passi koju unustanud. Pani suusad alla ja sõitis siinsamas saalis 5 km vabastiilis, alles siis andsime talle raha. Mõelge teie ka midagi niisugust välja.“
„Kuule, tütreke,“ ütleb Rüütel nutuselt, „mul ju see Alzheimer kallal, ma ei mäleta sedagi, mis ma tund aega tagasi tegin, kuidas ma siis sulle seda näitan, mida üks president tavaliselt teeb?“
„Väga hea, härra Rüütel,“ vastab teller. „Kas soovite suurtes või väikestes kupüürides?“