Peaminister Andrus Ansip sõidab õhtul kodu poole ja märkab linnapargis meest, kes rohtu sööb. Ansip laseb auto peatada, väljub ja küsib rohusööjalt:
„Kuule, mees, miks sa rohtu sööd?“
„Sest mul pole muu toidu jaoks raha,“ vastas see.
„Hästi, ma võtan su endaga koju kaasa ja toidan sind.“
„Aga härra Ansip, mul on naine ja kaks last, kes on samuti näljas. Nad on seal eemal, puude juures, näksivad kah muru.“
„Mis siis ikka, võtame nemadki,“ ütleb Ansip.
Kui vaene perekond autos on, pöördub mees peaministri poole:
„Härra Ansip, kõik jutud, mis ma teie kohta kuulnud olen, on sulaselge laim! Te olete väga hea inimene! Suur tänu teile, et olite nõus meid kõiki kaasa võtma ja toitma!“
„Oh mis te nüüd, ma aitan rõõmuga,“ vastab Ansip. „Teile meeldib minu juures kindlasti – rohi on juba peaaegu põlvini!“