Eeva pöördub Jumala poole:
„Oo, Jumal, sa oled loonud imepärase maailma. See kaunis paradiisiaed, maitsvad õunad ja tark madu! Aga miskipärast on mul vahel ikka kurb meel. Mida ma peaksin tegema, oo Jumal?“
„Ma püüan sind aidata ja loon sulle ühe kaaslase,“ vastab Jumal. „See on tugev ja tiirane olevus, tulvil taltsutamatuid kirgi ja vastuolusid.“
„Jah, Jumal.“
„Ta hakkab jahil käima ja sulle toitu hankima. Ta hakkab hasartmänge mängima ja joovastavaid jooke tarvitama. Õhtuti aga hakkab ta sind armastama.“
„Jah, Jumal.“
„Aga enne seda, kui ma ta loon, pead sa mulle midagi lubama, Eeva.“
„Ma olen kõigega nõus, Jumal.“
„Ära talle kunagi ütle, et ma sinu esimesena lõin!“