Iraagis teeniv USA sõdur saab puhkust ja otsustab Inglismaad külastada. Londonis läheb ta rongi peale, kuid kõik kohad on täis. Lõpuks leiab ta kupee, milles istub inglanna, tema vastas koer ja tema kõrval inglane.
„Proua, palun lubage mul selle koera kohale istuda,“ palub ameeriklane.
„Teie, ameeriklased, olete väga jõhkrad!“ põrutab proua. „Kas te siis ei näe, et sellel kohal istub minu koer, minu armas Agathake!“
„Aga proua, ma olen väga väsinud, võitlesin pool aastat Iraagis ja tahan nüüd istuda!“
„Te, ameeriklased, ei ole mitte ainult jõhkrad, vaid ka kangekaelsed! Kas te ei saanud aru, et sellel kohal istub minu koer?!“
„Proua! Ma ise armastan ka väga koeri, mul on neid kodus koguni kaks. Las ma istun ja võtan teie Agathakese sülle!“
„Teie, ameeriklased, ei ole mitte ainult jõhkrad ja kangekaelsed! Te olete lausa väljakannatamatud!“
Selle peale läheb ameeriklasel kops üle maksa. Ta haarab koeral turjast, virutab ta aknast välja ja võtab istet. Inglanna minestab. Seni vaikselt kogu stseeni jälginud inglane pöördub nüüd ameeriklase poole:
„Kulla noormees! Ma ei ole absoluutselt nõus sellega, mida siin täna ameeriklaste kohta öeldud on, kuid pean tunnistama, et paljusid asju teete te tõepoolest valesti. Näiteks sõidate teie, ameeriklased, valel teepoolel, hoiate kahvlit vales käes, ja praegu viskasite te aknast välja vale lita!“