Vanaldane astronoomiaprofessor astub kateedrisse õhtuülikonnas ja teatab:
„Kallid tudengid, täna ma teile loengut pidama ei hakka. Ma tulin hüvasti jätma. Täna jäi minu observatooriumi kell, mis oli ühegi rikketa 300 aastat töötanud, äkki seisma. Ma olen veendunud – käes on maailma lõpp!“
Tudengid itsitavad. Kostab hüüdeid:
„Härra professor, ostke endale Rolex! Vahetage hammasrattad ära! Pange uued patareid!“
Kui kära vaibub, jätkab professor oma juttu:
„Nüüd ütlen ma teile midagi, mis teil naljatuju ära võtab. Kella puhul, mis mu observatooriumis seisma jäi, on tegemist päikesekellaga!“
„Kallid tudengid, täna ma teile loengut pidama ei hakka. Ma tulin hüvasti jätma. Täna jäi minu observatooriumi kell, mis oli ühegi rikketa 300 aastat töötanud, äkki seisma. Ma olen veendunud – käes on maailma lõpp!“
Tudengid itsitavad. Kostab hüüdeid:
„Härra professor, ostke endale Rolex! Vahetage hammasrattad ära! Pange uued patareid!“
Kui kära vaibub, jätkab professor oma juttu:
„Nüüd ütlen ma teile midagi, mis teil naljatuju ära võtab. Kella puhul, mis mu observatooriumis seisma jäi, on tegemist päikesekellaga!“