Esimesed sõjapäevad 1941. aastal: Stalini kabinetis seisab hulk armeekindraleid.
Möödudes ühest kindralist lausub Stalin: „Maha lasta!“
Keegi ei omista sellele tähelepanu, keegi ei vii kindralit kabinetist minema!
Kindral sõidab koju, jätab perega hüvasti, kodused nutavad, oigavad, aga kindralile järele ei tule keegi!
Möödub öö, teine, kolmas. Kindral saab infarkti! Möödub aasta, kaks – kindral saab teise infarkti!
Viimaks sõda lõpeb. 1945. aasta. Kreml. Vastuvõtt. Seisab hulk kindraleid, teiste hulgas meie tuttav. Stalin märkab teda, patsutab talle õlale ja lausub:
„Näete, isegi kõige raskematel aegadel leidsime me alati aega naljategemiseks!“
Möödudes ühest kindralist lausub Stalin: „Maha lasta!“
Keegi ei omista sellele tähelepanu, keegi ei vii kindralit kabinetist minema!
Kindral sõidab koju, jätab perega hüvasti, kodused nutavad, oigavad, aga kindralile järele ei tule keegi!
Möödub öö, teine, kolmas. Kindral saab infarkti! Möödub aasta, kaks – kindral saab teise infarkti!
Viimaks sõda lõpeb. 1945. aasta. Kreml. Vastuvõtt. Seisab hulk kindraleid, teiste hulgas meie tuttav. Stalin märkab teda, patsutab talle õlale ja lausub:
„Näete, isegi kõige raskematel aegadel leidsime me alati aega naljategemiseks!“