Kord tulnud piiskop väikesesse kolkasse jutlust pidama. Mõistagi kogunesid seda kuulama kõik ümberkaudsed usklikud. Jutlus venis aga pikale ja asjaolude sunnil pidi kohalik preester hilja peale jäänud nunnale küüti pakkuma. Pool sõitu möödus vaikuses, siis aga asetas preester hajameelselt oma käe nunna põlvele. Sõitsid siis paar minutit sedapsi kui järsku nunn ütles: „Isa, kas te mäletate, milliste sõnadega piiskop jutluse lõpetas?“